Lugeja: tütre otsingutel läheb ema vajadusel läbi tule, vee ja üle laipadegi
On ka neid ja mitte vähe, kes soovist aidata väikese piiga pilti Facebookis aina jagavad ja jagavad. Paljud meist jälgivad läbi päeva uudiseid, et näha, kas on midagi uut. On, aga kahjuks ei midagi positiivset. Eile saime siis teada, et tüdrukuke põeb raskekujulist haigust.
Lastega juhtunud õnnetused on alati kõige jubedamad. Meil kõigil on valus, me kõik muretseme. Jõuetus aidata tekitab viha. Selline olukord muudab meid tahes-tahtmata hoolivamaks, mõistvamaks ja kaastundlikumaks. Me tunneme siiralt kaasa omastele, sest me mõistame, et pole hullemat tunnet kui teadmatus lapse saatuse üle. Aga mitte kõik ei mõista. Kõigis pole kaastunnet.
Lugedes kommentaare lootuses saada mingeidki vihjeid, olen ma lausa jahmunud. Millised inimesed need on, kes isegi sellise loo juurde peavad oma räpaseid, parastavaid, kahtlustavaid kommentaare panema!?
Ei teagi, kas need on lapsed või lihtsalt “ärakeeranud” ullikesed, aga kommentaarid sisuga, mis käsivad otsida mingist kindlast majast, korruselt, tänavalt või keldrist ei ole just terve mõistusega inimese kirjutatud. Seda enam, et võimekas sensitiiv ei raiskaks aega Õhtulehes kommenteerimisele.
Vaimust vaestele võib ju andeks anda. Nii nagu püüan mõista kommenteerijaid, kes kiruvad tüdruku ema, kes Moskvas sensitiive küsitleb. Arvata on, et need kirjutajad pole ise emmed olnud. Seepärast on neil raske mõista, et ema, kelle laps on kadunud, teeb mida iganes tema leidmiseks. Ta ei saa, no lihtsalt ei suuda istuda ja oodata. Ta on nõus maksma ükskõik millist hinda, tegema võimatuid tegusid. Ta müüks oma hinge saatanale, lendaks või luua seljas lapsele järele. Selline ema läheb läbi tule ja vee, kas või üle laipade. Ärme arvusta teda ja tema tegemisi.
Nagu pole ka mõtet targutada, et miks siis laps üksi õues oli. 9aastane saab kell pool kaheksa õhtul, oma kodu lähedal üsna edukalt hakkama. Ja keegi meist ei oskaks uneski ette näha, et seal samas kohas, samal hetkel, võib tegutseda mingi väärastunud olevus. Jah, nüüd oskame me karta, loodame, et mitte kõige karmima, ühe tüdrukukese elu hinnaga.
Ja lõpuks on ka isendeid, kellest mina aru ei saa ega püüagi. Lisan artikli all oleva kommentaari muutmata kujul.
"Nii tehakse siis tiblade seas raha jah? Oma lapse arvelt.. ja meie lollid siis aitavad muudkui otsida. Varsti on mingi lunarahanõue ja siis meie lollid kannavad tiblaemmele raha, et tütreke päästa. Varsti sõidavad kuhugi soojale maale ja on õnnelikud ning meie lambad ikka usuvad."
....punktiirjoonele asetage kõige kurjemad sõnad ja saate teada, mis ma sellest tüübist arvan. Jah, ma olen vahel kuri ja vastik, aga selline tõbras annab ikka olla!
Kui keegi ei saanud ikka veel aru, mida ma öelda tahan, siis teadmiseks, et jätaks ehk vahel kommenteerimata - viha saab muul kombel ka välja valada. Püüaks siiski jääda inimeseks.
