On oluline mõista, mille eest peaks noorele tööturule sisenejale üldse palka maksma, millest sõltub tema hind tööturul. On üldteada, et noorte enesehinnang ja ootused ei vasta enamasti tegelikkusele. Tööturul maksavad teadmised, oskused ja kogemus, olen saanud noortelt vihjeid, et lisaks pead olema ilus ja omama tutvusi.

Teadmistega on tänapäeva noortel kõik korras: nad teavad palju, isegi liiga palju. Küll aga ei oska noor oma teadmisi süstematiseerida, üldistada ja analüüsida, eristada olulist ebaolulisest. Oskustega on samuti kehvasti. Meie abiturient teab küll palju, aga ei oska peale munakeetmise ja toa koristamise suurt midagi.

Bakalaureuste pikk lapsepõlv

Euroopas prevaleerib seisukoht, et mingi amet tuleb võimalikult kiiresti omandada, siis on leib laual. Kui edaspidi selgub, et pea võtab, võib doktorantuurini edasi nihkuda. Eesti (lapsevanemate) seisukoht on: võimalikult kaua pikendada lapsepõlve ja õppida (ükskõik mida), peaasi et ei peaks tööle minema. Tagajärjeks on ennasttäis bakalaureus, kes on 22–23-aastane, teab palju, on oma arust miljonit väärt, aga ei oska endiselt mitte midagi. Erialaained tulevad magistrantuuris, aga enamik ju sinna ei satu.

Ka kogemustega on noortel lood kehvad. Kust peaks kogemus tulema? Kust peaks linnanoorel, kes elab korrusmaja kuuendal korrusel, töökogemus tekkima? Eriti kuritahtlik on valimiseelsete lubaduste kammitsais oleva IRL-i ja haridusministri seisukoht, et tasuta õppida sooviv noor ei tohi õpingute kõrvalt töötada.

Maailmapanga 2006. aasta uuringu andmetel töötas (loomulikult osalise tööajaga) 70% 15–24-aastastest noortest, Taanis ligi 60%. Ameerikas on see näitaja kindlasti vähemalt sama kõrge. Euroopa Liidu keskmine on 26%. Tahaks väga loota, et Ameerikas, Hollandis ja Taanis ei käi ülikoolis vaid rumalad. Miks meie hariduspoliitikud tahavad, et kõrgkoolilõpetanu oleks valgetes kinnastes ja roosades sussides eluvõõras ja -jõuetu Facebooki-tegelane?

Täna õnnestub noorel gümnaasium nii ära lõpetada, et talle ei ole keegi süsteemselt rääkinud, kust raha tuleb ja mille eest tööturul palka makstakse. Ülikoolides pole asi kuigi palju parem. Kaks aastat tagasi tehtud riigi kõrgkoolide õppekavade uuring tõestas, et 60% õppekavadest ei sisalda ühtegi kursust, mis räägiks, kust raha tuleb. Eesti ettevõtjad on küll nõus sponsoreerima ja lennutama ümber maailma sportlasi, laulukoore ja tantsuansambleid, ent ettevõtlikkuse edendamiseks Eestis neil raha ei jätku. Ettevõtlusõpikut Eesti ettevõtluskõrgkooli, TÜ ja TTÜ majandusteaduskondade vabatahtliku koostööna praegu küll koostatakse ja see saab suveks valmis. Ent ilma õpetajateta õpik ei toimi.