Lugeja: Tartu maratonil selgus, kui ülbe on üks tõeline eestlane
Olin ka mina sellel talvel suuskade alla kogunud ligemale 50 kilomeetrit ning muidu sportliku inimesena vaimustuses mõttest - nüüd saab ka minust Tartu maratoni läbinu. Esimesel korral veel suurt tükki haugata ei julgenud ning nii seadsin sammud 31 kilomeetri stardipaika. Alguses tundus kõik lihtne. Olen ka varem 20 kilomeetrit korraga maha sõitnud ja mis see 31 rahulikus tempos kulgemist siis ära ei ole. Oli minu üllatus suur, kui juba esimese 300 meetri järel suure tõusu ajal stardis nii sõbralikuna tundunud inimesed tõugates ja teiste võistlejate suusakeppide peal trampides mäest üles rühkisid.
Sain esimesest üllatusest üle ja rühkisin aga edasi. Endalegi õuduseks olid esimesed kilomeetrid vaid tõusud ja laskumised ning kui 2000-pealine inimkari korraga ühest suurest mäest alla laskub, ei tõota see kohe kindlasti midagi head. Nägin, kuidas inimesed kukkusid ning teised neist sõna otsese mõttes peatumata üle sõitsid. Ainuke tähelepanu, mis umbes 10-aastasele väga õnnetu olekuga poisile, kes korraliku laskumise peal lausa rajalt välja sõitis ning keerdus suuski lahti harutada üritas oli vaid see, kui tema järel laskuv keskealine naisterahvas kriiskas: "Kepid eest!". Ja nii need inimesed mööda tuhisesid: ühest, teisest, kolmandast. Kordagi küsimast, kas kõik on korras või ligemale 80-aastasele uperkuuti lendavale ja silmnähtavalt püstisaamisega hädas olevale maratoonorile ja kaasvõistlejale kätt ulatamast.
Millest selline üleolek? Muidugi on tegemist võistlusega ning igaüks tahab anda endast parima. Siiski, kui maraton peaks endas kujutama seda kõike, mis meis, eestlastes head on ning ühtekuuluvustundele ja patriootlikusele suurt rõhku panema, siis vahepeal kiskus silma märjaks küll, kui suure tõusu peal tagant mööda rühkiv naine suusakepi otsast tüki endaga kaasa võttis ning minu poole pilkugi ei saatnud.
Kindlasti ei ole iga rajal olev inimene selline ning kohtasin ka inimesi, kes viisakate kaaskannatajatena vestlusesse laskusid ning kenasti vabandasid, kui suusa otsa sõitsid. Kahjuks jäi maratonist suhu ainult mõru maitse ning tunne, et ei ole see maraton midagi üks rahvapidu vaid pigem teisele eestlasele ära panemine.
Pean tunnistama, et ka minu süda hüppas rõõmust kui endast suuremaid stardinumbreid enam ees ei paistnud ja võistlejad üha selja taha jäid. Siiski paneb käsi laiutama ning mõtlema, miks üks pühapäevane mõnus suusatamine peab meenutama pigem košmaari ning õudusunenägu üheskoos. Saab ju ka viisakalt ning südamlikult kukkunule käe ulatada. Maksma võib see ju minna koha või paar, kuid südamesse jääb vähemalt hea tunne ja maratonist saab üks tõeline pidu.
