Vene politoloog ei näe eeldusi eestlaste ja venelaste kiireks lõimumiseks
„Kui Eestis jääbki puuduma kogukondadevaheline normaalne kooseksisteerimine, siis tuleb oodata häda. Ma ei ütle seda sellepärast, et Venemaa hakkaks seda olukorda jõuliselt üles puhuma, vaid sellepärast, et tänapäevane olustik on üles ehitatud nii, et iga pragu täidetakse millegagi,“ ütles venekeelsele Delfile Vene politoloog ja ajakirja Rossija v Globalnoi Politike peatoimetaja Fjodor Lukjanov.
Kas Venemaal ja Balti riikidel pole üldse mingit ühist teed?
Lukjanovi sõnul ei ole sellele küsimusele praegu vastust, sest tekib küsimus, millisest teest üldse rääkida saab. Nimelt on tekkinud üsna ootamatu olukord. Alati ja mitte alusetult on Venemaad peetud ettearvamatuks. Euroopa on aga esindanud stabiilsust, ettearvatust ja läbimõeldud strateegiat. Nüüd on Euroopa Lukjanovi hinnangul vähemalt sama ettearvamatu kui Venemaa. Seega on ka see tee, mille kohta on küsimus, ebamäärane.
Venemaal on palju ebaselget, ütles Lukjanov. Alates nähtavasti endisest sisemise arengu mudelist, mis on seotud Vladimir Putini nimega ja oli täiesti edukas 2000. aastatel. Nüüd on see täiesti selgelt paigale tammuma jäänud ja praegu ei ole veel selge, millises suunas riigi juhtkond (on vähe neid, kes kahtlevad, et see jääb pärast valimisi samaks) hakkab otsima teed sellest seisakust ülesaamiseks. Lukjanovi sõnul on sellises olukorras keeruline rääkida, kes kellega ühist teed käib, sest teed on ebaselged.
See, mis toimub naaberriikides, seal hulgas Euroopa Liidu ja Balti riikides, on kahtlemata Venemaa huvisfääris, kinnitab Lukjanov. See ei tähenda, et Venemaa hakkaks jalgu trampima, saabastega taguma või siseasjadesse sekkuma, aga huvi võib suureneda, võrdselt sellega, kuidas arenevad kohaloleku ja mõjutamise vahendid. Kuivõrd see edukaks kujuneb, on teine küsimus – poliitilise kvaliteedi ja intellektuaalse võimekuse küsimus, arvas Lukjanov.
Lukjanov ütles, et mõistab, et Eestis ei toimu sellist ühiskonna lõimumist, millega paljud Euroopas arvestasid ja mida ootasid, et etnilisest lõhest ei saada üle. Lukjanovile tundub, et eestlaste ja venelaste rahumeelne paralleelne kooseksisteerimine on võimalik, ta ei näe aga mingeid eeldusi selleks, et miski muutuks ja algaks kiire integratsioon ühtseks ühiskonnaks. Kõige tähtsam on Lukjanovi arvates, et ei ühel ega teisel poolel pole selleks soovi, kõik on selliseks loodud. Muutuvas maailmas aga tõuseb tõenäoliselt küsimus kooseksisteerimise kindlustamisest, sest igasugune sisemine ebastabiilsus kutsub vältimatult esile välista faktorite vastukaja.
