"Viimased paar kuud on minu arvates eriti ilmekalt kinnitanud, et naaberriigis on arvamuste paljusus täiesti elujõuline ning enesekaitsjalik hirmutunne hajumas. Venemaa uus keskklass on endast märku andmas ning see on juba jõud, millega peab arvestama ka Kremli kõige endassetõmbunum valitseja," leidis Mihkelson.

"Juba eelmise suve hakul juhtisid Venemaa sotsioloogid eesotsas valitsusele strateegiaid kirjutava Mihhail Dmitrijeviga tähelepanu sellele, et suurlinnades head elujärge nautiv keskklass on hakanud üha häälekamalt nõudma oma kodanikuõigusi ja poliitilisi vabadusi. Dmitrijevi hinnangul kuulub ainuüksi Moskva elanikest keskklassi 40 protsenti, teistes suuremates linnades kuni kolmandik."

"Dmitrijev arvas siis, et valimiste järel tuleb uuel presidendil vastakuti olla tõsise legitiimsuskriisiga, kuna needsamad keskklassi esindajad ei leia kitsastesse raamidesse surutud poliitilisest reaalsusest endale piisavat väljundit," meenutas Mihkelson.

Sotsioloogidel oli õigus, kuid nad ei suutnud tema hinnangul ette näha, et rahulolematus nii kiiresti ja nii massiliselt väljendub. "Paljudel lõi mõõdiku punasesse Ühtse Venemaa kongress 25. septembril, kus Putin ja Medvedev teatasid kohtadevahetusest, ning riigiduuma valimiste järgselt avalikkuse ette jõudnud arvukad tõendid võltsimistest. Keskklass andis märku – uude ähvardavasse stagnaaega ei taheta oma elu matta."

"Nii on täna olukord, kus 4. märtsi presidendivalimised on suure tõenäosusega üksnes vaheetapp pikaajalisemas sündmuste ahelas. Presidendikandidaadiks pürginud Jabloko liidri Grigori Javlinski kunstlik kõrvalelükkamine näitab, et Vladimir Putini eesmärgiks on võit esimeses voorus. Samas on selge, et valge lindiga džinni on päris keeruline ohjata, sest isegi Seligeri kaardiväelased on äkitselt kui maa alla kadunud," lisas Mihkelson.