Minu jaoks on vastus ilmselge: toituda tervislikult ja liikuda ringi. Kaal ei tõuse vananedes mingil erilisel moel. See tõuseb seepärast, et lõpetatakse liikumine ja süüakse rohkem pahna. Kui inimene ise otsustab, et nüüd, kus ta on „vana“, ei peaks ta enam liikuma ning võib iga päev hakata sööma pirukaid ja komme, siis see inimene peakski arvestama kaalutõusuga.

Noor inimene, kelle ainukeseks liikumiseks on see, kui ta autoni jalutab ja kelle menüü on täis rämpstoitu, võtab ka kaalust juurde. Enne see kaal ei vähene, kui toitumist ja liikumist korrigeeritakse. Vanainimeste seedesüsteem võib küll erineda ja neil võib küll olla lihtsam juurde võtta, kuid üldjoontes midagi väga suurt ei muutu.

Ma ei taha nüüd öelda, et kõik pensionärid peaksid hakkama tegema tervisejooksu ja toituma idudest ning juurikatest. Vastupidi, minu arvates võiksid vanainimesed täiesti lubada endale natuke lõdvemat elu ja võiksid endale ka täiesti lubada kaalutõusu, senikaua, kuni see nende tervisele halvasti ei mõju.

Siiski ei arva ma ka seda, et vanadus peaks tähendama seda, et enam üldse ei liigutata ennast. Tuleks vähemalt nii palju endas seda jõudu ja tahtmist leida, et pargis või metsas natukene jalutadagi. Äärmisel juhul võiks vähemalt poes käia jala, mitte auto või bussiga.

Muidugi on vanemal generatsioonil rohkem terviserikkeid, mistõttu nad võib-olla ei saagi väga palju liikumist lubada endale. Siinkohal on kaalutõus mõistetav. Kuid küsimus on siiski püstitatud teemal, mida teha, et vanainimesed kaalus juurde ei võtaks ning sellele on vastus ilmselge.