Tartu kunstimuuseum: kas me ei vääri kultuuriministri respekti?
Austatud kultuurirahvas,
Tartu kunstimuuseum on talletanud, kogunud, tutvustanud Eesti vabariigi kunstivarasid nii kodumaal kui ka väljaspool juba üle 70 aasta. Me oleme kõiki neid ülesandeid täitnud endast maksimumi andes, seda hoolimata majanduslikest ja reaalsetest takistustest.
Muuseumis hoiustatavad kunstiteosed on Tartus Vallikraavi 14 hoones asunud juba 1940. aastatest alates ja nende eest on hoolt kantud kõrgel professionaalsel tasemel. Tartu kunstimuuseumi loomise idee pärineb kunstiühingult ja –koolilt Pallas, kes seadsid eesmärgiks luua Eesti vabariigi kaasaegsete kunstnike loomingut koguv, säilitav ja tutvustav institutsioon.
Tartu kunstimuuseum on missioonitundega tegutsenud kõik need aastakümned. Meie kogud, mille omanikuks on Eesti vabariik, ei ole taskurätik, mida taskusse panna ja punktist A punkti B asetada.
Kunstikogude asumine Tartus ja Tallinnas on ühe riigi jaoks nii riskide hajutamine kui ka respektiga suhtumine Tartu kui meie riigi kultuuri- ja hariduskeskuse vastu. Eesti kunstimuuseumi hoonet ei ehitatud Tallinnasse Tartu kunstimuuseumi varade paigutamiseks ning nende kogud on seal hoiustatavast kunstist pungil. Tuletame meelde, et äsja lõppes arhitektuurikonkurss Tartusse raamatukogu ja kunstimuuseumi uue maja ehitamiseks, kuhu on sisse planeeritud nii muuseumi näitusepinnad kui ka hoidlad. Kas tegu oli farsi ja riigiraha raiskamisega?
Kas asutus, kes oma töötulemuste pärast ei pea häbenema, kes on teenindanud Tartu linna ja kogu Lõuna-Eestit, ei vääri respekti meie kultuuriministrilt, et tema kui võrdväärse osapoolega arutatakse tema tuleviku perspektiive. Me ei soovi lugeda ajalehest, et meie üle otsustatakse kui pahandust teinud jõnglase või poolearulise üle, kellega ei saa läbirääkimisi pidada.
Eesti vabariigis räägitakse kodanikuühiskonnast, me tahame ja oskame olla selle ühiskonna esindajad. Soovime diskussiooni ning kuulda põhjendatud argumentatsioone ja kalkulatsioone, miks on vaja Tartu kunstimuuseum muuta Eesti kunstimuuseumi filiaaliks ja miks on vaja lammutada tugeva identiteediga asutus. Kahe kunstimuuseumi pikaajalise koostöö taustal on põhjust kõneleda partnerlusest, mitte konkurentidest.
Küsime, kuidas saab kujutava kunsti puhul rääkida dubleerimisest, kus iga kunstiteos ja kunstinäitus on unikaalne. Ei ole ju erinevates teatrites lavastatud Oskar Lutsu „Kevade“ duplikaat, vaid originaal, millele hingamise annab lavastaja, muuseumis näitusetegija.
Muuseum on tervik, mille moodustavad kunstikogu ja sellest tulenevad funktsioonid. Galerii on vaid näitamisega tegutsev asutus, kes ei oma kunstikogu. Tartu kui professionaalse Eesti kujutava kunsti sünnilinn on Tartu kunstimuuseumile ainuomaseks asukohaks ja linnale vääriliseks visiitkaardiks. Ärgem langetagem kultuurriigis tormakalt otsuseid, respekteerige oma ala professionaale, austage kunstipärandit ja ärge kasutage demagoogiat, mis solvab oma tööd südamega teinud inimesi. Me oleme pidevalt tõestanud, et suuri tegusid võib teha ka väikeste rahaliste vahendite ja väikese inimressursiga, kui stiimuliks on kaitsta oma muuseumi head mainet. Kerge on haavata hästi funktsioneerivat asutust, kuid raske seda taastada.
Kas Vallikraavi hoone müük ühekordse tuluallikana, väga ebasoodsas turusituatsioonis, aukude täiteks, ja kolimine ajutistele üüripindadele on ikka majanduslikult põhjendatud?
Loodame, et terve mõistus võidab! Eesti vabariigil kui ühel väiksemal Euroopa Ühenduse liikmel on ju teiste suurematega võrdsed õigused ja kohustused. Soovime oma õigusi ja kohustusi kanda iseseisva Tartu kunstimuuseumina demokraatiat, kodanikuühiskonda ja sõnavabadust austavas riigis.
Tartu kunstimuuseumi kollektiiv
