Terrorirünnakut USA mandriosas peeti nii ebatõenäoliseks, et Andrewsi õhujõudude baasis pealinna lähedal polnud ükski hävitaja täielikult relvastatud. Õhku tuli aga tõusta viivitamatult. Penney ja Marc Sasseville pidid startima, varustatuna vaid kuulidega, samal ajal kui kahele hävitajale rakette külge monteeriti, vahendab Iltalehti.

Piloodid said Valgest Majast käsu alla tulistada kõik lennukid, mis keelduvad maandumast. Ilma rakettideta oli neil vaid üks võimalus.

„Me ei tulistaks neid alla. Me rammiksime lennukeid,“ meenutas Penney teleintervjuus. „Sass vaatas mulle otsa ja ütles: „Ma lendan piloodikabiini.“ Mina olin otsustanud, et võtan saba.“

Penney mõtles, kas jõuaks vahetult enne kokkupõrget katapulteeruda. Ta mõistis siiski, et risk sihtmärgist mööda lennata oleks liiga suur.

„Oli vaid üks võimalus ja ma ei tahtnud katapulteeruda ja mööda lennata,“ ütles Penney.

Nii oli piloot stardirajal kiirust kogudest kindel, et ei maandu enam kunagi.

Lend number 93 ei jõudnud kunagi Washingtoni, sest reisijad ründasid piloodikabiinis olnud terroriste ja lennuk kukkus Pennsylvanias alla. F-16-te piloodid kuulsid lennuki saatusest alles hiljem samal päeval.

„Inimesed lennul 93 olid kangelased, aga nad oleksid surnud igal juhul. Mina pidin hoolitsema selle eest, kuidas minimaliseerida inimohvreid maa peal,“ rääkis Penney.

Penney on üks USA esimesi hävituslennuki naispiloote. Ta täitis hiljem mitmeid lahinguülesandeid Iraagi sõjas ja ülendati majoriks. Praegu on ta ettevõtte juht.

2001. aasta 11. septembri hommikul oli Penney niivõrd lahinguülesandele keskendunud, et tal polnud tunneteks aega.

„Küsimus polnud niivõrd selles, et oleksin oma tundeid kontrollinud. Mul isegi ei olnud tundeid,“ ütles Penney. „Adrenaliini oli tohutult. Mõtlesin ainult: „Armas jumal, ära lase mul asja kihva keerata.““