AINULT DELFIS: Harry Männil oleks kodumaale jäädes kindlasti komparteisse astunud
"/.../
Männil meenutas niinimetatud töörahva rongkäiku 21. juunil 1940. Tema oli kohal nagu igal pool, kus midagi olulist sündis. Männil nägi, kuidas Pikal tänaval asuva Nõukogude saatkonnahoone rõdult tervitasid demonstratsiooni Andrei Ždanov, Karl Säre, Johannes Lauristin ja teised punajuhid.
Internatsionaali laulnud, punaplagusid, Stalini pilte ning teda ülistavaid eesti- ja venekeelseid loosungeid kandnud peamiselt põhjakihtide esindajatest ja Petserimaalt kohale toodud riigikukutajatest koosneva rongkäigu ette sattus üks sinimustvalge lippki. Demonstrandid tahtnud seda puruks rebida, enne kui jõutakse Ždanovi palgele Nõukogude saatkonna ette Pikas tänavas.
Sinimustvalge kaitsjate hulgas olnud ka Harry Männil koos oma sparringupartneri, poksikuulsuse Anton Raadikuga. Kaitsjad piirati kavalalt sisse, sinimustvalge tõmmati maha, kõik, kes haarderõngasse sisse jäid, vahistati, konvoeeriti lähima kangi alla ning paljudest neist polnud hiljem mitte midagi kuulda. Anton Raadik valanud oma kuulsa paremsirge, üks piiraja langes oimetu ja verisena tänavakividelegi. Männilgi andis hoobi teda kinni võtta püüdnud mehele, toogi kukkus, küll tunduvalt vähem verisena. Seejärel päästsid 21-aastase kiired jalad. Männil kaotas ainult heast Inglise kalevist ülikonna, see oli verine, ilma nööpideta ja lõhki rebitud.
Kummatigi avanesid Nõukogude võimu ajal uued horisondid.
“Vaata, mis see on!” näitas Männil ühel jutuajamisel.
Uskumatu! See oli stahhanovlase märk, punalipp ja kõik muud nõukogulikud regaalid peal. Ja see oli tal riiulil Malta ordu rüütlimärgi kõrval. Hoobilt oli tunda – Männil nautis vastuoksust. Tema tahtis olla mees, kes sisaldab endas piirituid kontraste.
“Kui ma oleksin Nõukogude Liitu jäänud, oleksin ma ilmtingimata astunud komparteisse,” sõnas Männil. Ta arvas, et partei avanuks talle tee tippu, siin oli talle eeskujuks Vaino Väljas.
Männilil on nii Malta ordust kui stahhanovlusest tolku olnud ja see seob tema isikus neid kaht lõpmatuse eri otsa.
Ülikooliga lõpparve teinud, sai Männilist oktoobris 1940 lihttööline Paldiskis, kuhu värvati ehitajaid nagu murdu. Käis kibekiire sadama rajamine Balti laevastikule, uue hoo oli sisse saanud töö, mida oli alustanud juba Peeter Esimene ning mis oli vaheaegadega jätkunud kuni tsaaririigi püsimiseni.
Täita tuli vaid ankeet, Männil jättis sinna oma isa ja ema andmed märkimata. Sellele ei pööratud tähelepanu, sest töökäsi vajati hädasti, ehituse üks etapp taheti valmis saada talveks. Kui kössimad mehed tassisid rakises 20 telliskivi kolmandale-neljandale korrusele, siis sportlik Männil viis üles 25 kivi. Ettenähtud nelja palklaua asemel taris tema viit ja kuut!
Sellega paistis ta natšalnikutele silma ning ühel päeval kästi tal minna Klooga baasi miitingule. Mees protesteeris, ta ei tahtnud, et tööpäev läheks kaotsi, ent keskmine palk lubati säilitada ja Männil läks.
Tuli välja, et 10–15 000 töölisest oli 12 nimetatud stahhanovlasteks. Moskvast saabunud tegelinski ise kinnitas Männilile märgi rinda. Niimoodi sai Männilist üks esimesi stahhanovlasi ENSV-s."
Katkendid on Olev Remsu raamatust "Elitaarne mees Harry Männil", mille avaldas äsja kirjastus Tänapäev. Järgmist lõiku saab Delfist lugeda homme.
