Aasta 2002 sisepoliitikas: manöövrid ja uuenemiskatsed

Eestis tehakse poliitika-aasta kokkuvõtteid. Ühe küsitluse põhjal on aasta edukaim poliitik olnud Edgar Savisaar. Keskerakonna poolt valitud strateegia on kõige rohkem mõjutanud lõppeva aasta sisepoliitikat.

Ka teised erakonnad ja poliitikud astusid strateegilisi samme, aga need on olnud seotud taganemisega ega ole andnud erilisi tulemusi. Peaminister Laari tagasiastumine oli segases olukorras õigesti ajastatud. Aasta alguse valitsusevahetusest lootsid Isamaaliit ja Mõõdukad väljuda eetiliselt võidukana, aga see ei õnnestunud. Võimumängudes jäädi lihtsalt kaotajaks. Pärast põrumist kohalikel valimistel järgnesid uued manöövrid: Laar ja Ilves lahkusid pidulikult erakonna esimehe ametist. Need käigud pole aga seni suutnud kahte pika staažiga võimuerakonda interreegnumist välja tuua. Tühiku on kergesti vallutanud uustulnuk Res Publica.

Hoopis suurejoonelisemat poliitilist strateegiat on harrastanud Keskerakond. Selles mõttes on aasta 2002 tõepoolest Keskerakonna aasta.

Tavapäraselt on Keskerakonda süüdistatud juhikultuses, koostöövõimetuses, populismis ja võimuahnuses. Kuni möödunud aasta lõpuni püsis sisepoliitikas mingi nähtamatu piir, mis lahutas Keskerakonda n.-ö. euroopalikest ja demokraatlikest erakondadest. Siis sai Keskerakond Reformierakonna toel võimule nii suuremates linnades kui ka Toompeal.

Keskerakond ei ole selle aasta jooksul valmistanud Reformierakonnale pettumust ega täitnud oponentide lootusi, et küllap Savisaar jälle liiale läheb ja skandaalidesse satub. Kahe erakonna koostöö on sujunud hästi ning avalike tülideta. Just võimulolijate omavahelised nääklused tekitavad eesti inimeses suurimat tõrget. Selle kari on Reformi- ja Keskerakond ületanud.

Teiseks on Keskerakond põhjalikult muutnud oma imidžit, võttes arvesse kõiki äsja mainitud süüdistusi. Kadunud on ka ärplemine oma valimissaavutustega, konkurentide halvustamine ja ähvardamine. Erakonna pale on nüüd sõbralik, kortsud laubal kõnelevad üksnes murest pensionäride ja teiste hädasolijate pärast. Rõhutatakse, et võimu tuleb jagada ja poliitiliste võitude korral lüüakse silmad tagasihoidlikult maha. Aasta poliitikuks valitud Savisaar avaldas arvamust, et küllap mõned telediktorid on hoopis mõjukamad inimesed. Näib, et Keskerakond on mõistnud: võimulolek eeldab koostööd, agressiivsus ja võimuambitsioonid toovad aga valimiskastide juurde vastasparteide hääletajaid.

Tõsi küll, kriitiline vaatleja märkab uue imidži all ka jooni endisest erakonnast. Näiteks osteti Tallinnas sotsiaaltoetuse sildi all pensionäride hääli. Järjekindlalt üritatakse muuta kodakondsusseadust vene valijate häälte püüdmiseks. Erakonna esimees väldib selgeid seisukohavõtte mitmes küsimuses, sealhulgas Eesti Euroopa Liiduga ühinemise asjus.

Eneseületamise tee pole kerge kellelegi. Seepärast tuleb lõppevast aastast esile tõsta ka Reformierakonna poliitilist manöövrit. Muidugi pidas oravapartei silmas, et Keskerakonnal läheb teda võimu juures vaja ka järgmisel neljal aastal. Aga teisest küljest on Reformi- ja Keskerakonna teineteiseleidmine teinud lõpu jäikadele vastasseisudele. Enne märtsikuus toimuvaid Riigikogu valimisi on sisepoliitiline olukord võimalusterikkam kui neli aastat tagasi.