Leninism on muidugi liialdus, kuid tõsi see on, et kuue erakonna ühisest valitsusprogrammist rikkad kaotavad ja vaesed võidavad. Eriti paistab see silma maksupoliitikas - miinuses riigieelarve
tasakaalustamiseks minnakse eelkõige rikkamate rahakoti kallale. Valitsusprogrammi tagant paistavad seega üsna varjamatult vasakerakondade kõrvad. Jyrki Katainen tegi neile valitsuskõnelustel nii lihtsalt ja nii palju järeleandmisi, et sotsid ning vasakliitlased ei suutnud ise ka oma imestust varjata.

Kõiki vasakjõude ei rahuldanud siiski ka praegune tulemus. Vastumeelsust, mida endiste kommunistide pärijad vasakliitlased tunnevad Kataineni Koonderakonna valitsuses olemise vastu, peegeldab see tunde kestnud väitlus, mis Vasakliidu juhatuses maha peeti, enne kui otsus valitsusse kuuluda heaks kiideti - sedagi mitte üksmeelselt.


Uude Soome valitsusse kuulub kokku tavatult palju erakondi, tervel kuus. Sellest, et taoline kooslus just kõige loomulikum ei ole, räägivad ka harjumatult pikad, kaks kuud kestnud ning korra katkenud valitsuskõnelused. Pole sugugi võimatu, et osa väiksematest erakondadest enne nelja aasta täitumist valitsusest ust paugutades lahkub. Selleni võivad viia nii vasakliitlaste kui roheliste sisekõhklused valitsuses olemise suhtes.

Aprillikuistel valimistel suurima tõusu teinud ning Soome parlamendis suuruselt kolmandaks erakonnaks tõusnud Põlissoomlased jäid opositsiooni. Peamine põhjus oli suhtumine võlakriisis olevate eurotsooni riikide abistamisse ning eurotsooni stabiilsusmehhanismi tervikuna. Olukord teeb valitsuserakondadele muret, sest opositsiooni jäädes näivad Põlissoomlased oma pooldajatele põhimõttekindlate äraostmatutena, mis võib nende valimistulemuse nelja aasta pärast veel võimsamaks muuta.

Samas on ebakindel, mis saab Põlissoomlastest siis, kui nende karismaatilist liidrit Timo Soinit peaks järgmise aasta presidendivalimistel ootamatu edu saatma. Oma huvi valimistel osalemise vastu Soini aga nädalavahetusel korraldatud Põlissoomlaste üldkogul ei varjanud.