Katrin Lust: Kas ministriks saades loeb ka poliitiku varasem taust?
Nagu ma olen varem märkinud, siis kaugelt vaadates jäävad Eestiga seoses silma kummalised detailid. Kuigi ma olen akadeemik Jaak Aaviksood pidanud alati ääretult targaks meheks, üllatas mind juba eelmiste valimiste ajal see, kuidas inimene, kes on varem olnud haridusminister, saab järsku kaitseministriks. Need on ju kaks täiesti erinevat valdkonda!
Tänaseks on Aaviksoost taas saanud haridusminister ja kaitseministeeriumit juhib nüüd ajaloolane, kaks korda Eesti peaminister olnud Mart Laar. Kuigi Laar on maailmas tuntud kui erakordselt haritud poliitik, ei suuda ma millegipärast tema nägu ja meie armeed kokku viia.
Toksisin huvi pärast internetiotsingusse USA kaitseministri nime ja vaatasin tema tausta. William J. Lynn III on pühendanud sõjaväele ja julgeolekuga seotule kogu oma elu. Ta on uurinud rahvusvahelist julgeolekut alates 1960ndatest aastatest. USA julgeoleku küsimustega on ta tegelenud üle poole oma elust. Kaitseministriks nimetas ta president Barack Obama aastal 2009. Enne seda oli Lynn töötanud president Clintoni ja isegi senaator Edward Kennedy alluvuses ning tegelenud samuti riigi julgeoleku küsimustega.
Suurbritannia kaitseminister Liam Fox on samuti viimased viisteist aastat oma elust pühendanud riigi julgeolekule. Aastal 2003 oli ta kaitseministri asetäitja ning toetas toonase peaministri Tony Blairi otsust astuda Iraagi sõtta. David Cameron nimetas Foxi kaitseministrina ametisse eelmise aasta mais ning selle aja jooksul on ta käinud Afganistanis viis korda. Tal on aastaid olnud väga tugevad arusaamad militaarküsimustes, millega ta on avalikkuses ka tuntuks saanud.
Mind üllatas, et Aaviksoo, kes oli minu ülikooliõpingute ajal seitse aastat tagasi Tartu Ülikooli rektor, vastutas veel eelmisel aasta meie riigi julgeoleku eest.
Huvi pärast lõin ingliskeelsesse Wikipediasse sisse ka Aaviksoo nime. Võõrkeelne entsüklopeedia ütleb, et ta on oma pika karjääri jooksul suutnud teha palju eelkõige haridusvaldkonnas. Riigi julgeolekuga polnud tal aga enne kaitseministriks saamist mitte mingisugust seost. Ingliskeelne veebileht lisab kummalise detaili, et eelmiste valimiste järel soovitati talle küll majandusministri portfelli, kuid üllatuslikult valis Aaviksoo ise hoopiski kaitseministri koha.
Kui USAs ja Suurbritannias nimetab ministri ametisse peaminister või president, siis kas meie riigis valibki ministriportfelli poliitik ise, enese meele järgi?
Kui ma paari briti ärimehest sõbra käest küsisin, kas nende meelest on normaalne, et Eesti riigis pääseb ministriks poliitik, kellel pole vastava valdkonnaga olnud varem mingit pistmist, hakkasid mõlemad naerma. “Äkki see on hoopiski onupojapoliitika!” küsisid nad irooniliselt, lisades, et selline poliitiline käik Euroopa Liidu liikmesriigis on kummaline. Nende meelest poleks Aaviksoo tohtinud kunagi kaitseministriks saada.
Minu jaoks oli nende kahe briti reaktsioon oluline. Ma ei ole siis ilmselt ainus, kellele meie riigimeeste positsioonid tunduvad kaugelt vaadates veidrad.
Jumal tänatud, et tänases valitsuses on Jaak Aaviksoo läinud tagasi oma liistude juurde ning liigutab taas haridussüsteemi, millest ta teab ilmselt rohkem kui keegi teine meie väikeses riigis.
Ometi paneb see kõik mind mõtlema. Võtan ette veel ühe ministrikandidaadi — Urmas Paeti, kelle esinemine Liibanonis röövitud eestlaste teemal pole olnud just kõige muljetavaldavam. Paet on olnud välisminister Ansipi valitsuses juba kaks korda, enne seda oli ta aga hoopiski kultuuriminister. Taas kaks valdkonda, millel puudub igasugune seos.
Suurbritannia välisministri William Hague’i karjäär on minu jaoks loogilisem. Välispoliitilistes küsimustes on ta sõna võtnud üle kümne aasta. Juba aastatel 1997-2003 oli ta Rahvusvahelise Demokraatia Ühingu juht. Hague töötas enne ministriks saamist välisministeeriumis. 2003. aastal pidas ta olulise kõne immigratsiooni teemadel. Ta on samuti täitnud Suurbritannia jaoks olulist rolli Iisraeli ja Palestiina konfliktis.
Tahest tahtmata tekib küsimus, kas ministriportfelli peaks Eestis saama inimene, kes on vastavas valdkonnas süviti sees või pole taust ministriks saades oluline ja loevad vaid hääled.
Minu meelest on võimalik meie riiki arendada paremuse suunas ainult siis, kui ministeeriume juhivad pädevad inimesed — poliitikud, kellel on konkreetses valdkonnas aastatepikkune kogemus ja taust.
