JUHTKIRI: Perevägivalla suhtes peab valitsema täissallimatus
Kuldmäe neli aastat kestnud kriminaalmenetluse käigus ei jõutud reaalselt muu, kui kolm aastat pärast menetluse algust osapooltele pakutud kokkuleppemenetluseni. Kokkulepet ei sündinud — kusjuures ringkonnaprokuratuur pidas vajalikuks kokkuleppe läbikukkumine kannatanu arvele kirjutada, öeldes Delfile, et kannatanu nõudmised oli “ebamõistlikud”. Öelda on lihtne, nõudmisi või nende ebamõistlikkust aga ajakirjandusel ega kellelgi teisel hinnata võimalik ei ole, sest tegemist oli kinnise menetlusega.
Kui juba teist samal põhjusel juba algatatud kriminaalasja menetletakse kõigepealt kolm aastat, siis püütakse ka saavutada kõigest kokkulepet ning lõpuks lõpetatakse kogu kriminaalasi sisuliselt ilma karistuseta, on ühiskonnas midagi väga liimist lahti. Kuldmäel oli varasemate peksmiste eest jõus tingimisi vanglakaristus, mille katseaja jooksul ta ründas oma naist ja last vähemalt viiel korral. See pidanuks prokuratuurile ja kohtule andma üsna tugeva seljataguse tingimisi karistuse täitmisele pööramiseks.
Pärnu ringkonnaprokuröri Anne Sillaotsa sõnul ei ole kohtumõistmise esmane ülesanne mitte karistamine, vaid süüdlase mõjutamine. Põhimõtteliselt on väide õige, kuid prokurör näeb kohtuasja üllatavalt palju süüdlase vaatevinklist. Kohtumõistmise esmane ülesanne ei peaks olema mitte ainult süüdlase mõjutamine, vaid vähemalt sama palju ka kannatanule signaali saatmine, et ühiskond kaitseb teda, mitte kurjategijat.
Tallinna Naiste Kriisikodu spetsialistid rääkisid aastatepikkusele kogemusele tuginedes Delfile, et perevägivalla alahindamine ja kannatanu süüks pööramine algab tihti juba avaldust vastu võtvatest politseinikest ning ulatub prokuröride ja kohtunikeni välja. Tegemist on läbiva, struktuuridesse juurdunud probleemiga, mille põhiolemus seisneb selles, et perevägivalda suhtutakse isegi korra- ja õiguskaitsesüsteemis sallivamalt kui muusse vägivalda.
Pole vaja olla eriline ennustaja väitmaks, et kui Kuldmäe oleks peksnud oma naise ja poja asemel sama jõhkralt võhivõõrast naist ja last, oleks kohus suhtunud tema tegudesse hoopis rangemalt. Alates juba sellest, et menetlusse ei oleks suhtutud nii kergekäeliselt, vaid prokurör ning kohtunik oleks näidanud üles otsustuskindlust, millega menetlus oleks jõuliselt lahenduseni viidud varem kui aastate möödudes.
Riigi peaprokuröri Norman Aasa sõnul tunnistab riik lähisuhtevägivalla tõsidust. Võimalik, kuid hetkel siiski vaid sõnades, mitte tegudes. Arengukavad ja tegutsemisjuhendid on kõik toredad ja vajalikud asjad, kuid see, mida tuhanded ohvrid reaalselt vajavad, on perevägivalla nulltolerants kogu ühiskonnas.
