Andres Anvelt: Keskerakond, tunnista sõltuvust ja asu ravile!
Juba ühekordne korruptiivne tegu toob kaasa teadmise, et seda meetodit kasutades on võimalik saavutada nii konkurentsieelis kui sellest tulenev hõlptulu. Kui aga narkoturu korraldust võrrelda poliitilise korruptsiooniga, siis võibki rääkida juba kartellipõhimõtetest. Narkoäri on üles ehitatud õhutatud narkomaaniale, nagu ka korruptsioon, mis püramiidi tippudele toob kaasa pideva sissetuleku.
Ühelt poolt toetab stabiilne sissetulek poliitiliste eesmärkide saavutamist, teiselt poolt annab ka katkematu võimutäiuse nii poliitikutele kui erakondadele. Seda kõike aga muidugi juhul, kui ühiskondlik valulävi on kujunemata või seda hoitakse teadlikult madalal.
Narkomaanial ja korruptsioonil on ka teine ühine iseloomujoon - tahtmatus tunnistada oma sõltuvust. Isegi kui sõltuvus on ilmne, süüdistatakse põhjustena kõiki teisi tegureid. Kui narkomaanid harilikult peidavad oma sõltuvust „olematu“ tarbimise taha („vahest ehk proovin, kuid mitte tihti“), siis korruptsiooni varjatakse süüdistustega meedialaimus või „kallutatud jõududes“ ehk samuti abstraktsete põhjendustega, millel reaalsusega tihtipeale mingit pistmist ei ole. Samuti on võimalik hoida osa järgijatest pidevas teadmises, et kõik, mis tehakse, on nende hüvanguks ning kõik vastupidised näited on laim valijate nimel.
Nagu narkomaan, teab ka korruptant, et kui ta tunnistab oma reaalset ja täiemahulist sõltuvust, peab ta hakkama ennast tõsiselt ravima, mis erakondade puhul on võrreldav aga enesepuhastusega.
Ühiskond õnneks areneb, mistõttu näeme ja tunnistame enda ümber narkomaanide olemasolu. Me tunnistame narkomaania tõttu arenevat varimajandust, näeme selle seost paljude negatiivsete protsessidega ühiskonnas, suuname narkomaane erinevate projektide toel rehabiliteerimisele ehk tegeleme narkomaania kui probleemiga teadlikult.
Sama asi on toimumas meie ühiskonnas ka korruptsiooniga. Me ei kehita enam õlgu, nähes erakondades või erakondade poolt juhitavates omavalitsus- või riigiasutustes korruptsiooni. Vastupidi, me mõistame selle hukka. Avalik arvamus ei kannata korruptsiooni enam ammu mingil moel ja valija väljendab oma suhtumist ka läbi hääletamistulemuste.
Üks näide on Rahvaliiduga toimunu - korrumpeerunud esipoliitiku süüdimõistmise järel tõmmati kriips peale sisuliselt kogu erakonnale. Seda sellepärast, et erakond ei allunud „ravile“ ja proovis jätkuvalt leevendada korruptiivset narkopohmelli aina uute skandaalidoosidega. Avalikkus tegi oma töö ja süüdistada avalikkust „kallutuses“ on sama hea, nagu narkomaan süüdistaks ühiskonda diilerite olemasolus.
Arusaamatuks jääb ka Keskerakonna soovimatus tunnistada vajadust puhastumiseks ning nende soov otsida põhjuseid kõiges muus kui endas – kehvas meediakampaanias või siis meedia kallutatuses, avalikkuse mõistmatuses. Milles iganes, aga mitte selles, et viimastel aastatel on just seda erakonda ja tema juhitavaid asutusi saatnud kõige enamad erinevad korruptsioonijuhtumid: Lõugas, Songisepp, Parbus, Sepp, Järvik... ja seda mitte ainult Tallinnas.
Mõnda üksikut juhtumit võiks ju lugeda libastumiseks ehk neid võiks võrrelda tudengi kanepipiibuga. Kui aga asi kujuneb juba süstemaatiliseks süstlasõltuvuseks, siis tuleks otsida juba muid põhjusi. Muide, siin võib tuua paralleele 10 aasta taguse olukorraga liikluspolitseis. Pidevalt vahele jäävad politseinikud kujutasid, nagu hiljem välja tuli, endast vaid jäämäe tippu ning tõeline põhjus oli korruptiivse süsteemi aktsepteerimine organisatsiooni enda poolt.
Korruptsiooni, nagu ka narkomaaniat ei saa käsitleda kui lihtsalt fakti. See on pigem nähtus, mida kas ei panda rumalusest ja lühinägelikkusest tähele või toetatakse varjatult, kui osa toimivast süsteemist. See on mõttemaailm, moonutatud maailmavaade, millele otsitakse kattevarju muuhulgas ka sotsiaalses hoolitsuses endast sõltujate eest. Ka Kolumbia narkokartellid ehitavad kirikuid ja koole, annavad oma mõju all olevatel territooriumidel tööd kokapõldudel ning saavad vastutasuks isegi relvastatud toetuse. Järgijaid on vaja lihtsalt hoida õiges infoväljas, kus liiguvad ainult „õiged“ sõnumid (kunagi aktiivselt tegutsenud Cali kartell asutas lausa oma meediakanaleid ja mobiilivõrgu).
Julgus tunnistada oma seniseid eksimusi, väärotsuseid, juhtkonna libastumisi ning puhastusvajadust on see, mis võiks vabastada ka erakondi korruptsioonisõltuvusest. Kui aga oodata ainult kohtuotsuseid, kuulutada neid „kallutatuteks“ ja rühkida edasi teadmisega, et „kui pole kätte saadud, pole varas“, jõutakse varem või hiljem sama enesehävituseni nagu narkomaan, kes lubab ravile minna kunagi tulevikus, kui ta „tõesti sõltuvaks“ jääb. Võib ju mõista, et „võimukaif“ on raske üle minema ja hõljuda on mõnus, kuid sellega varem või hiljem kaasnev „üledoos“ võib olla tappev.
Autor on SDE Tallinna piirkonna esimees ja 12. riigikogu koosseisu liige.
