Kõik kolm saates osalejat leidsid, et ilmselt jõuab parlamenti ainult neli erakonda. Üksikkandidaatide sissesaamine on Kooki sõnul vähetõenäoline, kuna nad vajavad olenevalt ringkonnast riigikokku jõudmiseks 5500-7000 häält. „Ma pean seda väikeseks imeks, kui ükski neist pääseb riigikokku,“ nentis ta.

Kaio märkis, et tänavuste valimiste eel pole märgata nii lämmatavat ja massiivset kampaaniat kui varem. Samal ajal on lugematul arvul debatte, mis tähendab, et kampaania on palju sisulisem. Kook nentis, et see tekitab samas üledoosi ohu, kuna inimestel saab debattidest kõrini.

Kook tõi välja kokku neli küsimust, millele valimised peaks vastuse andma. Esiteks, erakonnad — eriti IRL ja Reformierakond —, viisid neil valimistel paljud tuntud kandidaadid Tallinnast välja, et nad pealinnas üksteise toetust „ära ei sööks“. See on aga omakorda tekitanud mõnel pool konflikti „kohalike ja tulnukate“ vahel, näiteks Toomas Tõniste IRL-i nimekirja juhina Pärnus. Kooki sõnul on nüüd huvitav näha, kas sisse toodud kandidaadid löövad läbi või mitte.

Teiseks, mida teevad riigikokku valitud omavalitsusuhid? Ehk siis kas näiteks reformierakondlased Urmas Kruuse ja Urve Tiidus lähevad parlamenti või jäävad Tartut ja Kuressaaret juhtima, selgitas Kook.

Kolmandaks on Kooki arvates oluline valimiste mõju kohalikule poliitikale, koalitsioonide püsimisele. Kuigi räägitakse, et Toompea poliitika ja kohalik poliitika pole väga tidedalt seotud, võib mõne tuntud omavalitsustegelase riigikokku minek kohalikku võimu mõjutada. Kook mainis keskerakondlast Jaanus Karilaidi.

Neljandaks on Kooki sõnul huvitav, kuidas mõjutavad riigikogu valimised tänavusi presidendivalimisi. Tema hinnangul on sel aastal esimest korda reaalne võimalus, et president valitakse ära juba riigikogus.

Poliitikutöö on aina enam elukutse

Kook arvas, et riigikogu koosseis muutub tulevikus üha professionaalsemaks selles mõttes, et aina rohkem leidub parlamendis neid poliitikuid, kes on valinud poliitika elukutseks, alustades erakondade noortekogudest ja jätkates omavalitsuste poliitikas.

Urmet Kooki sõnul ei ole see iseenesest halb, kuid mõnevõrra kurvaks teeb asjaolu, et riigikokku pääsevatel inimestel pole enam varasemat töökogemust mingil konkreetsel erialal, mida saaks parlamendis ära kasutada. Seetõttu võib poliitikutel kuluda enda konkreetsete valdkondadega kurssi viimiseks rohkem aega ja vaja võib minna rohkem nõunikke.