Leo Kunnas: Mida oleks vaja muuta Eesti valimissüsteemis?

Eelmise kümnendi algul tuli Isamaaliit välja ettepanekuga, et erakondade üleriigilised nimekirjad võiks muuta lahtiseks, mis tähendab, et kandidaatide järjekorda ei pandaks enam paika parteikontorite tagatubades, vaid rahva poolt valimistel antud häältega. Keskerakond ja Reformierakond tõrjusid tookord selle positiivse algatuse.

Üksikkandidaadid ei ole jalgratast leiutanud, vaid sama idee täna uuesti kilbile tõstnud. See on üks sammudest, mis tooks võõrandunud riigivõimu rahvale lähemale.

Eestis on üldjoontes proportsionaalne valimissüsteem, kuid d`Honti jagaja 0,9 kompensatisooonimandaatide jaotamisel annab suurparteidele ebaproportsionaalselt rohkem kohti Riigikogus võrreldes neile antud häälte arvuga. Eelmistel valimistel said Reformierakond ja Keskerakond sel viisil kumbki juurde kaks kohta, sotsid aga kaotasid ühe koha, rohelistest ja Rahvaliidust rääkimata.

Siit pärineb tõenäoliselt vale üksikkandidaatide häälte kaotsiminekust, mida mõned erakondade esindajad, politoloogid ja suhtekorraldajad on meedias levitanud. Üksikkandidaadile antud hääli, sõltumata tema edust või ebaedust valimistel, ei saa üle kanda ühelegi teisele üksikkandidaadile ega ühelegi erakonnale.

Et viia saadud mandaatide arv proportsionaalseks erakonnale antud häälte hulgale, tuleks d`Honti jagaja 0,9 kaotada. Rohkem hääli saanud erakonnad ei saaks sel juhul enam teenimatut preemiat vähem hääli saanute arvel.

Erakondade esindajad on saanud Riigikokku ka 37 või 51 häälega, samal ajal kui üksikkandidaadid peavad igal juhul saama isikumandaadi (umbes 4500 kuni 6000 häält). Oleks õiglane, kui ka erakonna nimekirjas kandideerijal oleks Riigikokku pääsemiseks mingi mõistlik valimiskünnis, näiteks üks viiendik oma ringkonna isikumandaadist.

Erakondadele seatud 5% valimiskünnise esialgne eesmärk oli ilmselt vältida 1920. aastatel valitsenud olukorra kordumist, mil valitsused vahetusid väga kiiresti, seega tagada riigile poliitiline stabiilsus. Aga kas me pole poliitilise stabiilsuse asemel saavutanud hoopiski poliitilise stagnatsiooni? Vahest oleks käes aeg kaaluda valimiskünnise alandamist protsendi või kahe võrra? Samasugune debatt on muide praegu käsil meie põhjanaabritel soomlastel.

Lõpuks — miks ei võiks rahvas valida presidenti? Mõnikord väidetakse, et Eesti on parlamentaarne demokraatia ning seetõttu ei peaks meie president ametipostile saama kodanike otsevalimise teel. Soomes on ka parlamentaarne demokraatia, aga ometi valib presidendi seal rahvas. Võiks ju sellest eeskuju võtta?

Autor kandideerib riigikogu valimistel üksikkandidaadina.