Haridus on üle tähtsustatud ning alaväärtustatud
Noored panustavad haridusele palju. Tahetakse minna kõrgkoolidesse ning saada hea töökoht edukas firmas. Selleks tehakse palju erinevaid materiaalseid väljaminekuid. Nii mõnigi noor arvab, et temast saab mõne firma juht või kõrgel kohal töötav inimene. Paraku toob selline mõtlemine meie riigile rohkem kahju kui kasu, sest meie ühiskonda oleks hoopis rohkem vaja inimesi, kes oleks nõus töötama madalamatel töökohtadel.
Neid inimesi on aga vähe. Kõik tahavad endale saada head kohta kuskil soojas kontoris tammepuust laua taga. Selline mõtlemine iseloomustab meie hariduspoliitikat: tähtsustatakse liiga palju kõrgharidust ning pööratakse vähe tähelepanu kutseharidusele. See loob Eestis olukorra, kus suur puudujääk on oskus– ning abitöölistest. Samuti on meie tööstusettevõtetes puudus oma ala spetsialistidest. Üha vähemaks jääb õmblejaid, kingseppi, masiniste ja palju muid oskustöölisi.
Üks vanasõna ütleb, et kui õpilane on valmis, saabub ka õpetaja. Väärt õpetajaid, kes suudavad muuta noorte mõttemaailma ja nägemusi asjadest, on meie ühiskonnas vähe. Häid õpetajaid tuleb väärtustada, sest nemad on kultuurikandjad meie. Nende tagada on hariduse käekäik ja paljude noorte edasine tulevik. Hea õpetaja on inimene, kes suudab äratada vaimustust hariduse ja kooli vastu. Kuid ka õpilane ise peab tahtma ning omalt poolt vaeva nägema, sest ega tarkust ei saa lihtsalt kulbiga pähe panna. Samuti ei saa tarkust osta. Tarkus on omandatav ning kõige paremini suudavad meid selles abistada head õpetajad. Hea õpetaja pole mitte see, kel kõige rohkem õpilasi ja teadmisi on, vaid see, kes äratab õpilastes õpi– ja teadmistejanu.
21. sajandi haridus — kas haridus kõigile? Kui vaadata Eesti haridussüsteemi 21. sajandil, siis võib tõdeda, et haridus on kõigile kättesaadav. Meil on kohustuslik põhiharidus kuni 9. klassini. Peale seda võivad noored jätkata oma õpinguid gümnaasiumides või kutsekoolides. Meie hariduspoliitika üks põhiküsimusi on see, kas võtta vastu otsus muuta kõrgharidus tasuta kättesaadavaks? Nii kutse- kui ka kõrgharidust tuleb väärtustada omal moel, mitte teineteise arvelt võrreldes kutseharidust kõrgharidusega ning arvates, et ainult kõrghariduse omandamine suudab tagada inimestele konkurentsivõimelise palga ja töökoha.
Kõrgharidus devalveerub. Kõrghariduseks peetakse magistrikraadi ning see on omakorda loonud olukorra, kus toimub võidujooks magistriõppesse. Tudengeid, kes õpivad bakalaureusõppes, on seadnud endale magistrikraadi kohe järgmiseks sihiks. Kas selline mõtteviis mitte ei tooda üle magistrikraadiga noori inimesi? Haridussüsteem ja ühiskonna areng peavad olema proportsioonis. Ajude väljavool võib saada meie riigile saatuslikuks. Paljud haritlased ja spetsialistid lähevad läänemaadesse endale paremat elu otsima. Suuremad palgad ja parem elatustase meelitab meie tööjõudu arenenumatesse riikidesse. Selle tagajärjel kannatab ka Eesti edasine areng.
Meie hariduse arengut mõjutab eelkõige kapitalistlik võidujooks. Noored inimesed lähevad õppima ala, kus makstakse hiljem kõrgemaid palku, selle asemel, et õppida aineid, mis neid ennast tõsiselt huvitab. Nii võib juhtuda olukord, kus kunst ja kirjandus võib tõsisel määral hääbuda, sest pole enam järeltulevaid kunstnikke ja kirjanikke. Eluterves ühiskonnas peavad kõik erialad olema esindatud ning igal erialal on oma kindel ja vajalik roll.
Haridus on panus tulevikku, aga kui selle väärtus ajapikku väheneb, siis vähenevad ka noorte inimeste tulevikuväljavaated tööturul.
