Teiste seas on üksikkandidaadina dokumendid esitanud Siiri Sisask ja Leo Kunnas ning kandideerida on lubanud ka Mart ja Martin Helme. Rohelised on oma nimekirja meelitanud „vabasid kodanikke“, kes pole erakonda astunud – neist tuntumad vast Kaarel Tarand ja Eerik-Niiles Kross.

Uudelepp peab üksiküritajate rohkuse üheks põhjuseks lootust matkida Indrek Tarandi edu europarlamendi valimistel. „Üks põhjuseid on kindlasti see, et alati on mingi seltskond inimesi, kes usub, et see nõks, mis töötas ühtedel valimistel, toimib järgmine kord ka. Üritatakse teha Indrek Tarandit, aga kogu selles pikas nimekirjas, kus on tuntud ja lugupeetud inimesi, „Indrek Tarandeid“ just väga palju ei ole. Samuti ei arvestata, et valimisringkonnad on teistsugused,“ ütles ta Delfile.

Uudelepp rõhutas, et kui parteitu inimene kandideerib erakonna nimekirjas, siis ei tee see temast üksikkandidaati. „Praegu lähevad riigikogu valimistele üksikkandidaadid, erakonnad ja üks varjatud valimisliit — rohelised,“ selgitas ta.

„Ma ei välistaks seda, et ühiskonnas õnnestubki tekitada eufooria, et valimegi üksikkandidaate ja roheliste nimekirjas olevaid inimesi, kes parteisse ei astu, ning loodame elu paranemist. Samas inimesed võiksid teha endale selgeks, mis on tegelikult üksikkandidaadi võimalused riigikogus," märkis Uudelepp skeptiliselt.

"Fraktsiooni saavad moodustada ainult need riigikogu liikmed, kes on ühe erakonna nimekirjas riigikokku kandideerinud ja saadikurühmal on suur hulk õigusi, mida üksikliikmel ei ole. Nad ei saa näiteks riigieelarve kolmandal lugemisel muudatusettepanekuid teha, nad ei saa isegi sõna võtta. Nii et see eufooria võib tekkida, aga inimesed ei saa aru, mis selle taga on,“ kirjeldas politoloog üksikliikmete piiratud võimalusi.