Religioon teeb targaks

Eduka dialoogi aluseks erinevate maailmavaadete vahel pole mitte sageli eeldatav arusaam oma seisukohtade relatiivsusest, vaid vestluspartneri tunnustamine endaga võrdväärse partnerina.

Tänases ühiskonnas ei taheta sageli religiooni ja sellega seotud inimesi võrdsete partneritena võtta, mida nõukogude aja eeskujul põhjendatakse peamiselt usuinimeste intellektuaalse piiratusega. Pole ime, veel seitse aastat tagasi võis Postimehest lugeda siirast, ent naiivset väidet:

Kuna religioossete vaadete kammitsas olek takistab usklikel teadmiste omandamist, siis tuleks küll hoiduda religiooni ametlikust toetamisest (PM 10. aprill 1995)

. Tegelikkuses võib väita vastupidist: religioossus tõukab tagant inimese intellektuaalset arengut, seob selle empaatiavõimega, süvendab seksikust ning teeb inimese vabaks.

Kindla maailmavaate olemasolu tagab õppeprotsessi dialoogilisuse. See ilmneb juba lihtsas koolitöös, kui laps õpitud materjali oma põhimõtetega võrdleb. Selline protsess on omamoodi ajutreening, mille tulemusena suudab inimene hiljem eristada erinevatest lähtekohtadest lähtuvaid teooriaid, teha vahet küsimustel, mida on ja mida pole mõtet võrrelda, sunnib kuulama ka opositsiooni arvamusi. Õppimise ajal toimuv pidev analüüs aitab hinnata ka detailide tähendust, teha vahet olulisel ja ebaolulisel jne. Lisaks muidugi veel religiooni ainesse programmeeritud arendav element. Uku Masing on artiklis “Piiride juurde” võrrelnud teoloogiat matemaatikaga: aksioomid on analoogilised, mõlemas esineb lahendamatuid probleeme (võrrandeid), analoogiliselt paralleelsetele geomeetriatele on olemas paralleelsed teoloogiad jne. Mõlemad arendavad ka mõtlemist: matemaatika enam diskursiivset, teoloogia selle kõrval ka intuitiivset.

Tänases ühiskonnas arvatakse sageli, et arengu kindlustamiseks on kaval end maailmavaateliselt lõdvalt määratleda või määratlemata jätta. Totaalne vabadus millekski muutub liigagi sageli praktiliselt olematuks vabaduseks millestki (näiteks välistest oludest). Isegi naiste veetlusest tõmbab niisugune mitte midagi ja samal ajal kõike pooldav olek tugevasti maha.

Võttes omaks ühe maailmavaate (mis ei välista mingilgi määral teiste õppimist) ei tarvitse enam kulutada energiat nö oma filosoofia ülesehitamisele, mille tulemuseks on tavaliselt lihtsustatud animismi tunnustega vulgaarmaterialism, mida aga uhkelt oma filosoofiaks nimetatakse. Tegelikkuses on alles erinevate maailmavaadete sügava analüüsi pinnalt võimalik millegi originaalsega välja tulla.

Religiooniga seotud inimeste arengut toetavad muidugi ka religioossete ühenduste traditsiooniliselt tugevad õppevormid: luterlasel leer, baptistide noorte — ja perelaagrid, adventkoguduste iganädalane hingamispäevakool, isegi satanistide pidev vajadus oma vaateid põhjendada. Kõik need on elukestva õppimise eeskujud, millest laiemalt on alles seoses “Õpi-Eesti” projektiga rääkima hakatud.

Muidugi võib religioonis areng teatud tingimustel ka toppama jääda. Peeter Liiv mainib “Päikesetuules” (3.11.2002), et sageli on inimese pöördumiskogemus on nii võimas, et jäädakse seda nautima ning nii intellektuaalselt kui kogemuslikult viljakale pühitsusteele ei pöördutagi. See on tõsine oht, mida tuleb kindlasti arvestada.

Märt Väljataga väidab viie aasta taguses loos “Meie šanss” (Sirp 24.10. 97), et Eestil on pea ainulaadne võimalus maailmale näidata, et moraal ja tsiviliseeritud suhted ei kao kuhugi ka ühiskonnas, kus organiseeritud religiooni mõju on marginaalne. Samas ta tõdeb: Siiski pole hilisemad sajandid näidanud, et usklikel oleks uskumatute ees mingeid moraalseid eeliseid. Neil võib olla küll muid, intellektuaalseid ja müstilisi eeliseid ja kogemusi, mida uskmatute kogemustega võrrelda ei anna…

Küllap ongi usklike intellektuaalsed eelised põhjendamatult tahaplaanile jäätud ning usu rollist kõneldes keskendutakse liialt moraalile.