Lasterikkad vanemad tööle ei kipu: targem on toetustest elada
"Praegu saame toetuserahadega enam-vähem ots otsaga kokku. Kui ma aga oleksin tööle läinud, oleksime täitsa pankrotis," vahendab ajaleht Pealinn.
Suurperede abistamise seltsi juhatuse esimees Mai Tuulas leiab, et sellisel suurel perel, kus üks vanem peab niikuinii kodus olema, võib tõepoolest olla majanduslikult kasulikum, kui ka teine pool ei lähe tööle, ning leppida toetuserahadega. "Mistahes lisatulu tähendab toetuse vähenemist," tõdeb Tuulas. «See, mis ühe käega antakse, võetakse teisega ära."
Tuulase sõnul on Eesti paljulapseliste perede hulgas umbes pooled sellised, kus kumbki vanem tööl ei käi. «Paljudel lasterikastel peredel ongi selline suhtumine, et nemad sünnitavad ja kasvatavad lapsi ning see on nende töö, mida riik peaks toetama. Ja sellel mõttemallil on ju uba sees,» tõdeb Tuulas.
"Päris oma kodu meil ei ole, elame üürimajas," räägib ruumipuuduse tõttu sotsiaalkorterist välja kolinud pere isa. "Üüri maksame kuus 12 000 krooni, sellele lisanduvad kommunaalkulud. Kõik lastetoetused, kokku 13 000 krooni, lähevad maja ülalpidamiseks."
Pereema Nadežda Atajeva käib, kui kolmekuuse pesamuna Levi kõrvalt aega leiab, Viru tunnelis laulmas, ilmselt on teda näinud ja kuulnud kõik, kes seal tihemini liiguvad.
38-aastasel Nadeždal ja 43-aastasel Rustamil on üheksa last: tütred Dina (16), Anna (12), Lilija (8), Ludmilla (5) ja Rooza (2) ning pojad Samson (10), Konstantin (7), Semion (4) ja Lev (3 kuud). Kõige vanem tütar on juba ise neljakuuse poja Kirili ema, nii et kokku on peres kümme alaealist last.
