Kurb ja rahatu aasta Ameerikas aupairina
Lugu kirjutama ajendas mind Delfi Rahva hääles ilmunud artikkel “Ihkad välismaale aupairiks minna? Ole siis valvas.” Kirjutan ka enda kogemusest lapsehoidjana Ameerikas.
Olin alati arvanud, et USA on unistuste maa suurte pudrumägede ja piimajõgedega, seega olin tohutult rõõmus, kui mu sõbranna teatas, et on leidnud mulle kuulutuse kaudu lapsehoidja koha Ameerikas.
Siis algas minu kirjavahetus perega. Pakutav palk polnud küll hiigelsuur (125 dollarit nädalas pluss tasuta sinnasõit, seal elamine ja söök) kuid arvasin, et see on erakordne võimalus reisidas ja maailma näha. Töökohustusedki tundusid olevat kergete killast — laste vaatamine ja aegajalt ehk toidu valmistamine ning koristamine. Viimast pidi aga haruharva ette tulema.
Peatselt osteti mulle pilet Ameerikasse ja teekond võis alata.
Esimesed nädalad möödusid hästi. Siis aga öeldi mulle, et palka ei maksta mulle enne, kui olen piletiraha tagasi teeninud. Sellist kokkulepet polnud meil aga kunagi olnud.
Otsustasin eestlasele iseloomulikul viisil vaikides kannatada ja arvutasin ise, et kui töötan seal paar kuud, siis peaksin saama piletiraha tagasi maksta. Nii see aga polnud.
Varasemalt kirjades kokkulepitud vabad nädalavahetuse jäid vaid unistuseks. Samuti jäi unistuseks mksimaalselt 35-40 tunnised töönädalad. Tihti algas tööpäev hommikuti kuue paiku ja lõppes õhtuti kümne ajal. Lisaks veel öised lapse söötmised. Igapäevaste kohustuste hulka lisandusid koristamine, pesu pesemine ja triikimine, toiduvalmistamine, lemmikloomade eest hoolitsemine, ostude tegemine, vanemate laste abistamine õppimisel ja beebiga tegelemine, milleks pidi ööpäevaringselt valmis olla.
Mõne kuu möödudes, kui minu arvutuste järgi oleksin pidanud juba ammu palka saama, tegin sellest juttu. Siis aga teatati, et nende arvutuste kohaselt pole ma piletiraha veel tagasi teeninud. Pereema seletas veel täie tõsidusega mida “tema peab tööks ja mida mitte.”
Perele nimekirja järgi ostude tegemine ei pidavat käima tööaja hulka, vaid see tegevus on mulle antud, et saaksin natuke majast välja. Samuti ei pidavat käima tööaja hulka laste õpetamine ja nendega koolitükkide tegemine, kuna sel ajal on mul võimalik istuda. Samuti näiteks lapsega arsti juurde sõitmine, kuna siis ma aktiivselt ju lapsega ei tegele.
Tihti näiteks minu 13-14 tunnisest tööpäevast oli tema arvutuste kohaselt kestnud minu tegelik tööpäev vaid kuus tundi.
Kohati olid vabandused isegi halenaljakad, aga kannatasin ära, sest mul polnud võimalik rahaliselt tagasi Eestisse sõita.
Lõpuks hakkasin siiski ka palka saama. Kogusin tasapisi raha, et saaksin osta tagasi sõidupileti Eestisse.
Vahepeal leidin kuulutuse ja käisin huvi pärast vaatamas ühte teist peret. See oli aga esimesest perest veel hullem. Tõmmu pereema tutvustas mulle kõiki reegleid mis nende peres on:
“Keelatud on lapsehoidjal toitu valmistada, kuna ei või olla kindel, kuidas lapsehoidja süüa teeb või mida toidu sisse paneb. Keelatud on lapsi pildistada, kuna ei või olla kindel, mis saitidele tema laste pildid müüa võidakse. Enne igat wc kasutuskorda tuleb wc üle spreitada bakterivastase spreiga ja hiljem samuti” jne. Põgenesin sealt ummisjalu.
Ühel päeval küsis minult pereema paarisaja dollarist laenu, mille ta lubas mulle koos minu järgmise palgaga tagasi anda. Mõtlesin, et ta on mulle ilusti palka maksnud ja et küll ma saan selle raha varsti tagasi.
Jõudis kätte järgmine nädal ja pereema küsis minult uuesti laenu. Seekord ma keeldusin seda andmast. Hiljem avastasin et ta oli minu rahakoti tühjaks teinud. Kadunud oli 500 dollari ringis.
Ähvardasin teda, et kui ta mulle mu raha tagasi ei anna siis pöördun politseisse. Selle peale teatas ta mulle, et hetkel tal pole võimalik seda raha mulle tagasi anda, kuid teeb seda esimesel võimalusel.
See oli aga viimane piisk minu karikasse. Pakkisin enda asjad ja sõitsin oma Ameerika sõbranna poole, kelle abiga ma sain raha, et Eestisse tagasi sõita.
Enda saamata jäänud palgaraha, heauskselt laenatud raha ja minult varastatud raha (kokku umbes 1300 dollarit) tagasi saamist ootan ma siiamaani. Ja ausalt öeldes lootus see raha kunagi tagasi saada on samuti kadunud. Ühesõnaga raiskasin aasta oma elust töötades, teenimata mitte midagi.
Siinkohal tahaksin kõigile välismaale lapsehoidjaks suundujatele südamele panna, et mõelge see otsus läbi enne, kui te välismaale lähete. Ärge usaldage inimesi pimesi. Pange kõik tingimused, töökohustused, tööaegade täpsed kellaajad ja palganumbrid paberile kirja ja kinnitage tööandja allkirjaga. Leidke endale sõpru-tuttavaid, kelle poole häda korral pöörduda. Ja mis kõige tähtsam — seiske enda eest.
