Tegelikult on asi sügavam. Nii nagu sotsid Euroopa Liidus, otsivad nad ka Eestis oma teed. Lihtsalt vana, parem-vasak meetod enam ei tööta. Pole meil nii palju organiseerunud töölisklassi, kelle huvide eest seista või kellele toetuda. Elu on näidanud, et taoline kaitse on üsna hõre. Kreenholm ja Loksa Laevaremonditehas pandi kinni, ei aidanud seal ametiühingud ega midagi.

Ühiskond on tunduvalt kirjum ja sisemiselt liikuvam. Liidrikandidaadid pakuvad Eesti arenguks enam-vähem ühesugust suunda, erinevus on selle elluviimise teedes. Toon siin välja ainult mõned momendid, mis on ajakirjanduses kuidagi kaadri taha jäänud.

Pihl

Ta valiti esimeheks eelkõige oma juhtimiskogemuse tõttu. Hiljem leidis osa erakonnast, et riigiorganite juhi kogemus suure sisedemokraatiaga erakonnale ikka ei sobi. Et vajatakse pigem liidrit, mitte tegevjuhti.

Kuid ma ei ole erakonna siseselt kuulnud ühtegi arvamust, mis seaks kahtluse Pihli riigimeheoskused ja -võimekuse. Ta ise on välja pakkunud, et erakonnal on aeg muutuda tõeliseks erakonnaks, koos sellest tuleneva valitud organite otsuste elluviimise täitevdistsipliiniga. Seda oleks vaja küll. Demokraatia on hea asi, kuid ainult niikaua, kui midagi arutatakse. Arutelule järgneb otsus, sellele täideviimine. Neid etappe ei tohi segi ajada.

Pihli tööhõiveprogrammi nimetatakse vasakpoolsuseks. Kas riigi sekkumine on alati vasakpoolsus? Mis toimus omal ajal Tšiilis? Ega võimuletulnud hunta ometi vasakpoolne olnud.

Mikser

Ka temale kleebitakse vasakpoolse silt külge. Et tahab maksud ümber korraldada. Tahab jah. Ma näen selles pigem maksusüsteemi paindlikumaks muutmist. Maksud ei pea olema mingi püha lehm. Isegi piiblile leitakse aeg-ajalt uusi tõlgendusi.

Seesama „vasakpoolne“ Mikser pakkus oma nägemuses välja keskmiste ja väikeste ettevõtjate, samuti FIEde toetamise. See on ju klassikalise jaotuse järgi puhas parempoolsus. Ja erakonna sees peavad mõned Mikserit just parempoolse tiiva esindajaiks…

Saar

Saar on ühiskonnas toimuvat vast kõige arusaadavamalt lahti mõtestanud. Tema on tänaseks oma kandidatuuri maha võtnud. Mis ei tähenda, et tema ideed kaotsi lähevad. Teda on nimetatud ka rohelise kallakuga meheks. Otsib rohujuure tasandit. Unistab osalusdemokraatiast.

Mitte ainult esimees

Siiani on teenimatult avalikkuse tähelepanust kõrvale jäänud aseesimeeste kandidaadid. Mina pean just neid erakonna tulevases poliitikas määravateks. Kui saame juhtkonna, kus esimees lehvib oma ideedega kaugel ees, aga tema lähimad kolleegid tõmblevad nagu luik, haug ja vähk, siis muutub erakond lihtsalt üheks poliitiliseks jututoaks.

Kui aga erakond koondub juhtkonna taha (NB! — ma ei öelnud, et ainult esimehe taha), siis on loota, et ka rahvas erakonda enam usaldab.

Ka ei looda ma, et koondub terve erakond. Teatud eriarvamused kindlasti jäävad. Sotsid pole tinasõdurid, neil on demokraatia veres. Selle demokraatia juurde kuulub ka paras annus oma siseasjade avalikustamist. Mõtlen eelkõige maakondades toimunud sisevalimiste debatte.

Küsi rahva arvamust

Sotsioloog Juhan Kivirähk on praeguse Eesti kõige suuremaks probleemiks nimetanud riigivõimu võõrandumist inimestest. Rahvaga arvestamine ei tähenda ainult referendumeid või või suure trummipõrinaga läbiviidavaid kampaaniaid. Meil on ju pea iga väiksemaigi suuna peal tegutsemas kodanikuühendusi ja nende katusorganisatsioone. Need ainult ootavadki, et mõni poliitiline jõud nende arvamust ka küsiks, enne kui nende teguvusalal midagi korraldama hakkab. Just selles näen ma sotsidel tulevikus kõige suuremad eeldused olevat.

Soovitan kõigile jätta sotsid kõrgendatud tähelepanu alla ka pärast homseid valimisi.

Esimees ja teised valitavad isikud on nagu rohkem ühe erakonna siseasi. See, mis tegelikult uuendamist vajab, on Eesti poliitika.

Artikkel sisaldab autori isiklikke seisukohti.