JUHTKIRI: Õnnetused hüüavad, aga neid ei kuulata
Tänases ajalehes Eesti Ekspress kinnitab Tartu Ülikooli kliinikumi lastearst, emeriitprofessor Tiina Talvik, et Eesti on laste vigastuste ja nendega juhtunud õnnetusjuhtumite poolest Euroopas esikohal - statistiliselt satub traumaga haiglasse iga viies laps, neist omakorda iga viies raske vigastusega. Tervishoiutöötaja sõnul on põhjuseks eelkõige vanemate hoolimatus, järelvalve puudumine või võimetus ohtu tunnetada.
Meedikutel on õigus. Eesti vanemad suhtuvad oma laste ohutusesse tihti põhimõttega, et vaadake, meie oleme elus, kuigi omal ajal sõideti turvavöödeta autodes, roniti puu otsa ja kõrgemalegi, sõideti jalgrattakiivriteta, peeti kivisõdu ning hüpati pea ees tundmatus kohas vette.
Nii ei ole ka suur osa vanematest oma laste turvalisuse tagamisel eriti püüdlikud. Vastupidi, tihti kuuleb Eesti lastevanemate suust juttu "ärahellitatud Skandinaavia noortest", kellele tubli maarjamaalane kohe kindlasti sarnaneda ei tohi.
Õnnetusjuhtumitega on aga tegelikult nii, et neid ei juhtu, kuni õnneks läheb. Pärast seda, kui trauma käes, on hilja nutta, et miks varem ei mõelnud või kus mu silmad varem olid. Õnneks minemine on aga üks petlik nähtus - tegelikult tekib igapäevaelus reaalse vigastuse piiri peal olevaid olukordi vähemalt poole rohkem, kui statistika kajastab. Kurbade tagajärgedeta jäävad need olukord ainult tänu õnnele. Õnn aga, kui sellega piisavalt mängida, saab kindlasti otsa.
Peale lapsevanemate peaks pea liiva alt välja võtma ning laste ning noortega seotud erilist vastutust tunnetama ka kõik need, kes alaealistega igapäevaselt kokku puutuvad. Vajadust selle järele tõestab kas või aprillis juhtunud õnnetus Laagris paikneval kardirajal.
Kohalikud omavalitsused võiksid aga kõrge töötuse perioodil tekitada mõned sotsiaalsed töökohad ühistranspordi asemel hoopis parkidesse ja muudesse paikadesse, kus suvel lapsi rohkem. Nood võiks nii korda pidada kui vajaduse korral turvalisuse eest hoolitseda.
