Maimu Berg: Aitab väikevenna kompleksist
Tema jaoks on nüüd juba tegemist kahe rahva ja riigiga, kellel on lähedased huvid ning püüdlused ja tänu keelesugulusele ja naabrusele suurem teineteisemõistmine kui see riikide vahel üldiselt tavaks.
Presidendi sõnu tasub kuulda võtta. Küllap pole ka meil põhjust noorema ja vanema velle kulunud kuvandit enam elujõulisena hoida.
Eesti on nüüdseks juba küllalt kaua iseseisev olnud, keerulistestki olukordadest välja tulnud ja ennast riigina taas kord õnnestunult tõestanud. Meil ei ole vaja ühegi riigi või rahva ees alaväärsuskompleksi tunda, nagu meil ei ole ka õigust kellelegi ülevalt alla vaadata.
Väärikas riik ja rahvas ei ole kellegi vanem või noorem vend, isegi kui ollakse hõimlased. Soome ja Eesti on keelesugulased, head naabrid ja koostööpartnerid.
Kuid mõlemad on tulnud tänapäeva läbi oma ajaloo ja meie ajalugu erineb Soome omast hoopis rohkem kui näiteks teise naabri, Läti omast. Me imestame, kui ei leia soomlastelt alati täit mõistmist, imestame, kui nad ei tunne meie ajalugu, vaata et solvumegi, kui nad ei tea meie kannatustest.
Vähemalt paar põlvkonda soomlasi on aga üles kasvanud meie seisukohalt üsna vildaka ajaloohariduse mõju all. Teisel pool raudset eesriiet oli nende jaoks eelkõige Nõukogude Liit ja Eesti vaid üks selle osa. Sestap oli küllalt neid soomlasi, kes siiralt uskusid, et Eesti ühines omal ajal Nõukogude liiduga vabatahtlikult. Oli neidki, kes oma idanaabri jõulisust ja teoorias inimsõbralikku riigikorda imetlesid.
Aga alati on olnud ka teissuguseid soomlasi, neid, kellele lähedase hõimurahva ja „õitsva Eestimaa“ saatus haiget tegi, hirmutavaks näiteks oli. Tänu sellele kandsid nad endile või oma vanematele lähedaseks saanud hõimuaadet edasi.
Kui lugeda eestlaste Teise maailmasõja eelseid mälestusi, siis olgu tegemist poliitiku või sõjamehega, kirjaniku või vaimulikuga, näitleja või juristiga – peaaegu mitte keegi ei ole mööda saanud Soomest. Meenutatakse sõbralikke vastuvõtte, kohtumisi siin- ja sealpool lahte. See tihe läbikäimine ei saanud ju ometi ka Soome pool unustatult ajamerre vajuda.
Tänu neile soomlastele, kes mäletasid, tekkis Helsingisse Tuglase Selts. Selle eeskujul levis üle Soome terve Tuglase Seltside võrgustik, koondades enda ümber estofiile. Soome televisioon näitas meile peaaegu läbi terve nõuka aja, kuidas elab normaalne ühiskond, aga estofiilide kätega meieni kantud raamatupakid ja ajakirjad, nende sisustatud Eesti-teemalised õhtud Soomes aitasid eestlaste vaimu värskena hoida ja soomlastele vaimset iseseisvat Eestit meenutada.
Nüüd oleme ise juba varsti kakskümmend aastat iseseisev riik. Oleme tegelikult võrdväärsed kunagi meid aidanud, meile kaasa tundnud või meid unustanud naabriga. Ja küllap arvab seda ka naaber, sest kui ta peaks meid nõrkadeks ja jõuetuteks, ilmutaks ta oma meediaski meist ainult positiivsusest nõretavaid halemeelseid lugusid. Praegu saame asjalikku analüüsi, kiidusõnu, imetlust, aga ka kriitikat, irooniat ja pilget, muidugi teinekord ka ülekohtuselt.
On ju Soomes tekkinud lausa terve rida tegelasi, kes Eesti üle ilkumist, pronkskujude kummardamist või meie mineviku igakülgset deheroiseerimist oma südameasjaks peavad. Aga veel rohkem on neid, kes aitavad meil teravapilguliselt minevikku vaadata või tulevikus edasi jõuda.
Meie suhe Soomega on ehk enam komplitseeritud kui Lätiga, kellega meie ajalugu on äravahetamiseni sarnane. Läti huvitab meid tunduvalt vähem ega ärrita suuremat, Soome tekitab vastakaid tundeid, erutab, paneb imetlema, teinekord ajab vihale.
Minu meelest on see tore. Ma ei usu, et on palju riike, millega oma naabritel on sellised suhted nagu meil Soomega. Ja kindlasti ei ole ühtki teist riiki, mille president on endale eesmärgiks võtnud meie keel ära õppida.
Usun, et kui saaksime naabreid valida, siis olgu teistega kuidas on, aga Soome oleks kindlasti meie väljavalitute hulgas.
