Teeme masu asemele MaSu

Praegu on masu (majandussurutise) aeg ja oletame, et töötaja, kes on lapsepuhkusel, soovib kasutada oma õigust tööd teha ning tahab tööle minna. Kõik on väga tore, kuni peab lapse kuhugi hoiule andma. Nüüd hakkab “lõbu” pihta. Lasteaedades pole kohti.

Tihti reserveeritakse lasteaedadesse kohad (vähemalt Tallinnas) juba lapse sünni järel. Pole kindel, kas koha saab. Pidevalt räägitakse ka meedias, kuidas lasteaiad on üle koormatud, rühmad tehakse üle normide suurteks jne jne. Mis siis teha?

Paneme lapse eralasteaeda või päevahoidu. Aga see maksab. Mitte, et linna lasteaed ei maksaks, aga see maksab rohkem. Sellist raha aga lapsevanemal pole. Hea küll, ta võib taotleda toetust. Aga see ei kata neid kulutusi.

Oletame, et inimene räägib loo oma tööandjale ning too saab asjast aru, vaatab hinda ja oleks isegi nõus töövõtja eest selle raha välja käima - töötaja on ju hea ning häid töötajaid tuleb hoida. Aga... riik küsib sellise abi andmise eest erisoodustusmaksu, mis lisab hinnale umbes 70
protsenti.

Lihtsustatult öeldes käsitletakse sellist abi nagu palka, aga selle erinevusega, et sellelt ei pea maksma töötukindlustusmakseid ega kohustuslikku pensionikindlustust.

Ma pakuks välja, et riik võiks selle olukorra lahendada järgmiselt: võimaldades näiteks poole palgafondi ulatuses (palgafond koosneb siis netopalgast ning kohustuslikest maksudest, nagu eelmainitud töötus-, pensionikindlustusmakse, tulumaks ja sotsiaalmaks) lubada nö maksuvabasid toetamisi. Sellega lahendaks riik ka omapoolse toetamise – kui ettevõtja maksab kinni, siis pole ju vaja toetust maksta.

Kusjuures sellist toetamisvõimalust saaks laiendada millele iganes, mille puhul tasutakse otse kauba või teenuse eest (st mitte töötasu, käsunditasu jms füüsilisele isikule makstav raha). Sellega saaks
toetada näiteks laste huvikoole, tasuda nt suvaliste inimeste üürivõlgnevusi. Inimesed, ettevõtjad, tahavad aidata.

Nüüd tekib küsimus, et aga äkki nö pikendatakse selliste meetoditega hoopis palka. Las pikendavad. Kui inimene on nõus, et temalt võetakse õigus oma raha üle otsustada (muidu saaks ta ju selle võrra rohkem töö-, käsundi- jms tasusid, millelt arvestatakse sarnaselt makse), las ta annab siis selle ära. Vaba maa, vaba riik, vabariik.

Pöörame masu aja MaSu ehk Ma Suudan ajaks. Toetame inimeste suutlikkust ise hakkama saada, ilma riigi otsese toeta. Las riik teeb keskkonna, meie sisustame selle.