Aas: Tallinn hoolib jätkuvalt kõige nõrgematest
Peeter Raidla on oma artiklis Tallinna linna 2010. aasta eelarvest käsitlenud tänuväärset teemat, kuid paraku pole tema eelarve lugemise võime või siis piiratud ajaressurss võimaldanud tal teemasse süveneda. Nii on artiklisse sattunud kontekstist väljarebitud suhtarvud või siis lausa valed järeldused.
Kultuuriameti valdkonnas kasutab autor oma väidete kinnituseks ainult raamatukogude majandamiskulude rida, unustades või soovimata märgata, et Tallinn on eelmisel aastal avanud kaks uut raamatukogu ja eelarves nähakse ette järgmiseks aastaks 6,3 miljonit krooni uute raamatute soetamiseks.
Samas tuleb siinkohal autoriga nõustuda, et vabariigi valitsuse tegevuse/tegevusetuse tulemusena on rahva ostujõud tõesti drastiliselt vähenenud ning omavalitsused peavad aina enam tegelema omapoolsete sotsiaalsete teenuste pakkumisega. Sotsiaalkulutused tõusevad Tallinnas sellel aastal 7%, kuigi autor väidab vastupidist. Ilmselt on viga selles, et pole soovitud süveneda kõikide ametite eelarvetesse. Nimelt on linnaeelarves ,,Tallinn aitab“ abipaketi meetmed jagatud erinevate ametite vahel. Ainuüksi transpordiameti haldusalas on töötutele eraldatud 53 miljonit krooni.
Kirjutades kokkuhoiust kutseõppealal, s.o. Tallinna Ametikoolis, on autoril jäänud märkamata, et olenemata vahendite vähenemisest on eelarveaasta eesmärgid suuremad kui möödunud aastal, kutseõpet ja tasuta toitlustamist võimaldatakse enam 70 õpilasele. Kui see pole hoolimine kõige nõrgematest, siis mis see on? Ka on autoril jäänud märkamata linna panus koolihoonete renoveerimisse, mis hariduse alal kajastub küll investeeringutes, kuid ometi on üks osa linna kuludest haridusele.
Põhja-Eesti päästekeskust on Tallinn tõesti püüdnud igaaastaselt võimalusel toetada, sest hoolimata sellest, et aastad tagasi see struktuur riigistati, on Tallinnal päästjatega ometi hea side. Paraku jah, valitsus on omavalitsustele selja pööranud ja meie võimalused pole enam endised. Samas loodan, et autor ikka ka riigieelarve vähenduste tegemisel päästjatele tähelepanu pööras.
Mis puutub aga noorsoospordi ja huvialategevuse toetamist, siis 2009 aastal lisaeelarvega omavalitsustelt raha võttes, teatas valitsus, et sporditegevuse toetamine ei ole enam omavalitsuste kohustus. Pidi ju paberil näitama, et ka kohustusi on vähendatud. Aga omavalitused jätkavad noorsoospordi toetamist ja nii ka Tallinn.
Hoopis kummaline on autori suhtumine elamuehitusse. Tallinn ei ehita munitsipaalmaju mitte arendajatele vaid, nendele ,kes neid vajavad — meie linna elanikele. Ja see on hoolimine nõrgematest. Ettepanek, anda sundüürnikele laenu on küll huvitav, kuid majanduslugu kirjutades võiks teada, et omavalitsused ei saa vastavalt seadustele laenuandmisega tegeleda.
Kokkuvõttes võib öelda, et linna eelarve on mahukas dokument ning mehhaaniliselt ridu kõrvutades ei ole võimalik selle sisu kirjeldada. Kui see just eesmärk ei ole.
