Agu Uudelepp: Kaval ringmäng eurokuuse varjus

Jaan Kross oli vaieldamatult geenius. Oma kõige lihtsamini loetavas raamatus, „Wikmani poistes“, pani ta ühe peategelase suhu küsimuse „Kas saab või ei saa? Ja kes ütleb, mis siis saab, kui ei saa?!“. Seal oli see küsimus esitatud võõrkeele tunnis selges emakeeles murega, kas vajadusel väljakäiku lubatakse või mitte. Mulle meenub see küsimus pidevalt hoopis teises kontekstis.

Euro tulek või mittetulek on ka aasta algul täitnud suure osa leheruumist ning Delfigi virtuaalsetest veergudest. Nüüd on lisatud uus nüanss: kas valitsus astub oma suure eesmärgi täitmata jäämisel tagasi või mitte. Sotsioloog Juhan Kivirähk ja Delfi arvamustoimetaja Rain Kooli on mõlemad arvanud, et ega ei astu küll. Ja neil on õigus.

Eesti poliitikas on ametis inimesed, kes on kõik kasvanud, lasteaias käinud ja oma esimese koolihariduse saanud nõukogude ajal. Nad kõik on mänginud ringmängu „Kes aias“ ja pole sellest nähtavasti siiani üle saanud.

Kui nüüd mõni noorem lugeja ei tea, kuidas see mäng käib, siis lühike selgitus. Kõike pole mõtet ümber jutustada, selle artikli mõistmiseks piisab taustaks lauldava salmi meenutamisest. See kõlab nii: „Käi läbi, käi läbi, käi läbi roosipõõsaste ja otsi kohta kus sa saad ja lükka teine sisse!“

Lausa hämmastav, kuidas lihtne lastesalmike võtab perfektselt kokku Eesti poliitikamaailma käitumispõhimõtted. Roosipõõsad on ametikohad, mida tänu parteile saadakse. Pihta hakatakse tihtipeale mingi tuima näputöö tegijana erakonna büroos, edasi tõustakse kuhugi nõunikuks, usinamad läbikäijad saavad parlamenti või lausa ministriks.

Igal pool otsitakse, kus ja mida saad. Olgu see noorena eneseuhkust kõditav võimalus telekast tuttavate poliitstaaridega mõni sõna vahetada, edasi enamikust eakaaslastest parem palk ja tunne, et Eesti riigis lähevad asjad nii, nagu sina tahad. Edasijõudnutel juba seadusega määratud kindel palk koos lisatasudega neljaks aastaks ning kalamarjana võisaial võimalus oma tulevik majanduslikult kindlustada nii, et surres ongi just sinul kõige rohkem asju.

Kui aga midagi peaks juhtuma, siis lükatakse teine sisse. Kusjuures, natuke pean ma seda laste ringmängu ikka veel kirjeldama. Kas mäletate, kuidas sisselükkamine käib? Õige, ootamatult ja selja tagant! Täpselt nii, nagu poliitikaski.

Aasta tagasi keris hoogu toonase sotsiaalministri Maret Maripuu saamatuseskandaal. Kuidas seda aga lahendama asuti?

Kõigepealt lükati sisse it-kutt. Just-just, pisike ametnik on süüdi selles, et suurtel härradel ja prouadel ei ole kõik asjad kõige paremini välja tulnud. Ajakirjanikud ja valijad polnud sellega rahul. Kuidas nii, palju-palju sotsiaaltoetuste vajajaid on hädas ja väike mutter olla masinavärgi seisanud, kogu vastutus jäägu ühe tundmatu mehikese kanda?!

Ringmäng käivitus taas ja huntide ette visati kantsler, kelle küündimatuses süüdistatav minister oli ise ametisse pannud. Ka ministeeriumi kõrgeima ametniku sisselükkamine aga ei aidanud ning paistis, et lõpuks hakatakse nõudma valitsusjuhi enda pead. Seetõttu ühinesid ringmänguga erakonna tipud ja lükkasid sisse ministri enda.

Sellega olid ajakirjanikud ja valijad rahul ning läbi roosipõõsaste käimine ja koha otsimine võisid rahus jätkuda. Jätkuvad siiamaani ja jätkuvad edaspidigi.

Seega pole küsimus eurounelma läbikukkumisel mitte selles, kas keegi astub tagasi, vaid selles, kes oma naha päästmiseks sisse lükatakse.