Miks pealtnägijad kurikaroima ohvritele appi ei läinud?
Psühholoog Aleksander Pulver ei leia sellises käitumises meie individualismi idealiseerivas ühiskonnas midagi imestamisväärset — igaüks meist võinuks tol novembrihommikul sama moodi endasse tõmbuda, kõrvale vaadata või hoopis sammu kiirendada.
„Inimene kardab enesesäilitamise huvides sekkuda sellistesse asjadesse. Võib-olla leitakse enese jaoks ka põhjendus: äkki keegi teine tuleb appi, mis nüüd mina,” mõtiskles ta.
Pulver selgitas, et kõrvalseisjal võib tekkida täpselt sama suur hirm kui ohvril, mis võib omakorda viia isegi selleni, et ta ei mäletagi sündmust.
Hirm viib inimese vastuollu kristlike normidega teise inimese aitamise kohta ja ta otsustab sisekonflikti lahendamiseks juhtunu parem unustada.
Et helistajateks olid lapsed, psühholoogi ei üllata, sest lastele on suhtevõrgustik ja ühiselt tehtav olulisem kui täiskasvanuile.
