Linnar Priimägi: Keelt oskavad just spioonid!

Demokraatia on demagoogia viljakaim kasvupinnas. Kui otsustab enamus, siis tuleb enda poole võita enamik. Ning eksib see, kes arvab, et enamik võidetakse mõistuslike argumentidega. Mida rohkematele räägitakse, seda algelisematele vajadustele tuleb tugineda. Kõige üldisemalt kardavad inimesed nälga ja külma. Näidatagu neile siis kartuleid ja halge!

Viimati Vabaduse väljakule veetud kotid ja riidad ei olnud mitte toit ega küte, vaid söögi ja sooja märgid, sünekdohid, sümbolid. Veendumaks, et meri on soolane, ei pea seda tilgatumaks jooma. Tunnistamaks, et inimesed pelgavad tühja kõhtu, ei pea viit tuhandet viie leiva ja kahe kalaga ära toitma. Propagandas on tähtsust ainult retoorilistel arvudel.

Usk kellessegi on alati tugevam kui millegi usutavus, olgu siis numbrite vastavus või kinnituste tõendatus. Demokraatia, enamuse võim, toodab kellessegi-usku oma geneetilise koodi sunnil. „Mis vaevab sinu südant, mis iial nõuad sa…” — ja need järgmised read klassikalisest „Kevade” laulusalmist.

Demokraatias antakse autoriteetsus altpoolt (teokraatias ülemalt). Sellepärast kaevab demokraatia endale ise hauda ning demokraatia USAs ja Vene Föderatsioonis erinevad teineteisest üksnes hinnangult (sildilt). Tark Platon näitas selgesti, kuidas demokraatia iseenesest kasvab üle türanniaks. Säh, sulle siis, eideke, jüripäeva!

Propaganda räägib sümbolite keeles. Järgmiste, 2011.aasta riigikogu valimiste juhtteemaks kujuneb muidugi astmeline tulumaks (või kui jäme ots käest antakse — euro). Keskerakonna katsed tulumaksu paaril eelmisel valimiskorral tematiseerida jäid jõuetuks just sümboli puudumise tõttu — primitiivset arvutust võimaldav pappkalkulaator ei olnud ju sümbol, ka mitte tühjade kastide virnastus plakatil! Mis võiks üldarusaadavalt sümboliseerida ATMi?

Kuid 2011 pole mitte üksnes valimiste aeg, vaid aasta, kus Tallinnast saab Euroopa kultuuripealinn. Äsjased heitlused KOVde pärast viisid võimu­tippudenigi teadmise siinsetest mitte-eestlastest kui eesti rahva võimalikest arengu­partneritest. Ja levitasid selgust, et integratsioonist on tarvis mõtlema hakata uues võtmes.

Vana ettekujutuse kõlbmatus paljastus juba pronksiööl. (Pronksiöö järelmõju tänavustele valimistele seisnes just eestlaste, mitte venelaste äratuses.) Ei korruta enam keegi üle-eelmise sajandi rahvuspsühholoogilist valetõde „Kelle keel, selle meel”. (Kõige paremini oskavad võõrkeelt just spioonid!) Ei anna venelastest teha eestlasi. Ammugi ei saa eestlastele ütelda, et „head mehed, hakake natukenegi venelasteks!”.

Aga meil kõigil siin Eestis — nii eestlastel kui ka mitte-eestlastel — on võimalik saavutada üksteisemõistmine, ümber sündides eurooplasteks. Eesti rahvusest eurooplane ja vene rahvusest eurooplane mõistavad teineteist paremini kui Eestimaa eestlane ja Eestimaa venelane.

1. mai puhuks kavandatav „Teeme ära”-subbotnik ja 2011. aastaks plaanitavad kultuuriüritused ajavad kanadki naerma, kui need ei kanna selget üleskutset: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks! Olgem venelased (ukrainlased, juudid, tatarlased…), aga saagem ka eurooplasteks!”

Möödunud sajandi algul hüüdis nõnda Gustav Suits. Saja aastaga on kõik muutunud — nii eestlased, venelased kui ka Euroopa. Sellele loosungile tuleb nüüd anda uus mõte! Leida Eestile tõeline sümbol — mitte säärane mõttetus nagu just järjekordselt kaks miljonit krooni neelanud „Welcome to Estonia”. Siingi võiks kätkeda kellegi ülesanne enne 2011. aastat — enne demokraatlikke riigikogu valimisi!