Astronoom Läti meteoriidist: kiirituse oht on olemas

Kui Lätis alla kukkunud meteoriit oli tegelikult hoopis inimeste poolt kosmosesse lennutatud ja sealt alla sadanud satelliiditükk, võib kiirituse oht täiesti olemas olla, arvas Tartu observatooriumi vanemteadur Tõnu Viik.

Pühapäeval Eesti piirist 20 kilomeetri kaugusele Lätimaale kukkunud meteoriidikraatri ümbrus on eraldatud ning Läti kaitseväe esindajad selgitavad välja sealset radiatsioonitaset.

„Paljudes satelliitides kasutatakse väikeseid tuumareaktoreid energia saamiseks, siis on ta muidugi ohtlik ja ligi minna ei tasu,“ rääkis Viik Delfile, et lätlased teevad õigesti, kui nad sinna ligi ei lase. „Ei tea ju, kas ta tuli kosmosest või on inimeste kätetöö.“

Viigi sõnul ei taha ta hästi uskuda, et meteoriidikraater on nii suur ja sügav, kui meedias avaldatud on. „Põrkekalkulaatorite abil ei saa küll nii suurt kraatrit kätte nii väikese kehaga. Aga ma ei tea ju, milline see maapind seal on.“

Juhul, kui tegemist on meteoriidiga, ei taha astronoom selle suurust ennustada, kuna see sõltub väga paljudest asjaoludest. „Kui ta ei tulnud orbiidilt, vaid kaugemalt päikesesüsteemist, siis võis tema kiirus olla alates 11 km/s kuni 72 km/s,“ selgitas Viik. „Siis sõltub suuruse arvutamine sellest, millise nurga all ta maapinda tabas ja sellest, mis ainest see keha koosneb. Läti oma võib olla selline kaunis kopsakas poiss, kui ta nii suure kraatri tegi. Kõige suurema meteoriidi, mis ma arvutuste abil sain, oli 6-meetrise läbimõõduga.“

Enamasti kukub maapinnale kivimeteoriite, rauast kukkuvaid kehasid langeb maapinnale vaid kuus protsenti. „Kivimeteoriidiga on selline lugu, et kui ta tuleb suurel kiirusel, siis ta kipub ülemistest õhukihtides lagunema ja see ongi põhjus, miks me neid nii palju ei näe, kui ta just kellelegi pähe ei kuku,“ naeris Viik ja lisas, et kuigi pähe pole meteoriite veel kellelegi kukkunud, on neid kukkunud nii voodisse kui supipotti.

Umbes meetrise läbimõõduga meteoriite võib maapinnale langeda kolm kuni neli korda aastas. Tolmu kujul langeb neid aastas maapinnale hinnanguliselt 80 000 tonni.

“See on päris suur arv, aga maakera massiga võrreldes on see tühine,“ sõnas Viik. „Seda kraami on üleval kosmoses hästi palju. Mida suurema läbimõõduga need kehad on, seda vähem neid tuleb ja seda väiksem on tõenäosus, et see meile pihta tuleb.“