JUHTKIRI: Sündigu rahva tahe — vabadussammas!
Tegelikkuses kannab sammas enda hinges ja rahva südames sõnumit, mis ei lõpe 1920. aastaga. Selle samba tähenduse tõlgendamine ei jää pelgalt poliitikute hooleks, iga kodanik saab ise tunda, mida valgustatud rist talle tähendab ja milliseid katsumusi meenutab.
Samba sünd, ehitus ja valmimine oli pikk ning kurnav protsess. Nagu Eestis ikka. Suur raha, ambitsioonid ja koht ajaloos ei mahtunud paljudele hinge. Igaüks tahtis oma osa ja need, kes jäid samba ehitamisest kõrvale, leidsid, et kriitika on parim viis ennast ajalukku raiuda. Kuna kunst ja ehituseks kulunud 100 miljonit krooni olid piisavaks ajendiks end nähtavaks teha, siis selle üle ka arutati. Lõputult ja arutult. Aga kokkuvõttes olid vaidlused vajalikud, sest tänaseks on avalik arvamus vastu seina surutud ja samba-kriitikud vähemalt avalikult nähtavas vähemuses. Või viisakusest vait.
Delfi leiab, et kuigi sammas on meie rahvast taas tülli kiskunud ja üksteise kõridele ässitanud, peaks kokkuvõttes sammas meid ühendama. Ja ühendama sellistena, nagu me oleme. Rahvana, kes kriisi ajal kokku tahab hoida, aga muidu eelistab kaaslast kiruda ja kritiseerida, mitte aga aidata. Ju me sellised siis oleme.
Sammas valmib kindlasti liiga hilja. Kahjuks. Aga tuleb vist jõuga leppida tõdemusega, et parem hilja kui mitte kunagi. Aga mõelge — vabadussõjast on möödas 89 aastat, Eesti taasiseseisvusest 18 aastat… Sõbrad, kas neist numbritest mitte ei peaks õppima!? Vaidlused, kohati lausa arutud, on muutnud meie rahva suurima võidu naljanumbriks.
Aga las lõpuks sünnib rahva tahe ja vabadussammas hakaku meie maad valgustama. Just sellist maad, kuhu sammas on valatud — väikest, natuke egoistlikku, natuke kõiketeadvat ja vaid ajaloo kõige käänulisematel hetkedel teineteise õlga otsivat.
Sammas on saabunud.
