Kuidas Pertelson Eesti rikastelt raha välja tinistas
Pertelsonil on praegu märtri oreool - äkki peaksime ühiskonnas kokku leppima, et olümpiapronks võib varastada 100 milli, hõbe 200 milli ja kuld 300 milli?!
Indreku tegevus oli sulaselge pettus ja valetamine, asjade nii kaugele viimine, et me ütleksime: ah p...sse, ei viitsi sellega enam tegelda! Ja annaksime keskuse talle.
Saatsime Arigatosse firma ülevõtja - ta naasis hämminguga: tegu polnud enam äriettevõtte, vaid mingi usulahuga, mille ainus tegevus oma jumala - Pertelsoni - kummardamine.
Eesti riigis on olemas seadused ja määrused, kuid see kõik on pardipask - üle kõige selle laiub Indrek, kes teeb nii, nagu heaks arvab.
Oleme kohutava summa Arigato projekti kaudu Tallinna inimeste sporditegevusse matnud. Võiksime kahjumi pidulikult olümpiakomiteele anda, oleksime 100 aastat kuldsponsori staatuses.
Indrek oleks võinud öelda, et ei tule toime. Oleksime ta jätnud maskotiks, kes noori neide keskusesse toob. Aga kuni 2008. aastani olime infosulus.
Judo kaudu tunneb Indrek inimesi, kes on olnud Venemaal kurjategijad. Mind kutsuti kohtuma ühe imeliku sonimütsiga tegelasega, kes olevat paigaldanud fonolukud kõigile Moskva linnapeaga seotud majadele. Teda esitleti kui suursponsorit ja rahalaeva, kes kõik asjad ära lahendab. Aga ma ei viitsinud temaga kokku saada, saatsin finantspealiku. Sonimütsiga vana olevat rääkinud, et temal Venemaal kõik projektid 100protsendilise tasuvusega ja ei hakka siin meie väikse asjaga üldse jamama. Siiski avab meile Euroopa judoliidus uksi. Kogu värk käis Indrekul mingite maadlejate ümber.
Äkki on Indrek skisofreenik? Kahestunud isiksus: kord olümpiavõitja, kes räägib idamaistest pereväärtustest, siis aga õudne koll.„
Täispikka artiklit saad lugeda Eesti Ekspressi paberlehest.
