Vilja Kiisler: Kõik läheb mööda
Ma ei jõua vahel ära imestada neid inimesi, kes arvasid, et „head ajad“ tulid selleks, et jääda. Mõni paistis tõsimeeli elavat arvamises, et kahekohalise arvuga mõõdetav majanduskasv jääb igavesti kestma, ehitades sellele ekslikule eeldusele üles oma elu ja eelarve. Ent tegelikult on ju tipud ja põhjad majanduses mõlemad täiesti normaalsed ning on ikka vaheldunud vääramatu järjekindlusega.
Kes nüüd ootab pingsalt majanduse „tervekssaamist“, võiks vahest järele mõelda, kust see tervise ja haiguse piir õigupoolest jookseb. Vaevalt tähendab tervis seda arulagedusega piirnenud laenu- ja tarbimispidu, millest nüüdseks on järele jäänud vaid mälestus. Ja millest sai osa muide vähem kui pool Eesti elanikkonnast. Imelikul kombel ei tekitanud priiskamine küsimust, kas võiks ehk tegu olla haigusliku seisundiga. Eriti võinuks see tekkida täiskasvanutel, kes sündisid ühes teises riigis ja formatsioonis kui praegune.
Vahel lohutavad inimesed ennast praegu nagu haiget last: pole viga, kõik saab korda, see läheb mööda. Täitsa tõsi, nii ju ongi. Haigusest saadakse terveks ja langus pöördub ükskord jälle tõusuks, millalgi hakkab tööpuudus jälle kahanema ja inimeste sissetulek taas suurenema. Millal ja missuguses tempos, selles ei julge keegi veel ülearu kindel olla. Ent ükski kõver pole igaveseks langema jäänud – nagu ka tõusma mitte.
Vahest oleks kergem nii kehalisi tõbesid kui ka „majandushaigust“ üle elada, kui ka parematel aegadel meeles püsiks, et kõik läheb mööda. Siis ei peetaks ühtegi olukorda ja seisundit iseendast normiks, millest kõrvalekaldumine kohe tõveks tunnistatakse. Muidugi on headel hetkedel meeldiv ja kerge uskuda, et nüüd jääbki nii. Ent kui see nõnda oleks, poleks meil ju vähimatki arusaamist tõusust ja langusest, tõvest ja tervisest.
