Ükskõiksuse aeg hakkab ümber saama
Millest selline paanika positsiooni, tegelikult ju ühe fiktiivse struktuuri „kaotamise“ ees? Kuidas suhtuda ühiskonda, mis põlgab süsteemist väljaspool elajaid, ja ei vaevu endalt küsima, kui palju on mõistlikku väärtusteskaalas, mis püsib armastusel asjade vastu? Kuidas mõista seda, et elu rajatakse pangaarvele ja mitte visioonile iseenda eksistentsist?
Arvatakse, et visioon väärib elluviimist ainult siis, kui selle on rahakott püksitaskus. Kes julgeb midagi muud väita, see on arulage fanaatik või tuuleveskitega võitleja, sest ideedega ei ehita katust pea peale ja südame häält ei saa süüa.
Meile öeldakse, et finantssüsteem peab ennast muutma, et on vaja uut eetikat, sellega sammume püstipäi kraavist välja. Oleme taas käest kinni võtmas nendelsamadel pimedatel ja lühinägelikel, tänu kellele me sinna kraavi sattusime.
Ma ei taha neile näpuga näidata. See süüdistav sõrm on suunatud ennekõike meile endile, kes me oma vaimu ja intelligentsi niivõrd hooletusse oleme jätnud, et lasime sellel kõigel sündida. Sellal kui otsuseid tehti ja rööpaid valiti, olime liiga hõivatud. Kes karjääri tegemisega, kes vippide elu üle arutamisega, kes lihtsalt kurnatud jõupingutustest, et süsteemi püsima jääda.
Meie praeguste veendumuste hierarhia ei ole ainuvõimalik. Vastutustunne seisneb alternatiivide otsimises, nende võimalikkusse uskumises, julguses kasutada antud aega oma väärtushinnangute järgi ausalt ja teisi inimesi mitte kahjustades. Leida oma tee ja kutsumus ka siis, kui sel puudub monetaarne mõõdupuu.
Muidugi, tingimused pole soodsad. Aga tingimused ei võimalda ka sama eksimuste spiraali mööda edasi minna. Nähes, et nelinurkne maja ei ole soodus elupaik, tahtsid külaelanikud ringikujulisi maju ehitada, aga kasutades vanu telliskive, võtsid ka uued majad ikka sama kuju. Siis valmistas keegi esimese kumera telliskivi….
Sõna kodanikukohus kõlab pateetiliselt ja paneb nina kirtsutama. No asendame selle siis inimeseks olemise vastutusega. Siis näeme, et miski on veel meie võimuses. Näiteks ennast harida ja arendada, vaimu tugevdada ja treenida; keerata selg hirmule, et keegi võib me koha peale istuda, meile tahtlikult kahju tekitada. Kui peame uuesti usaldust õppima, siis võiksime alustada iseendast, oma võimetest.
Riik, see oleme meie! Peab leidma julguse pilk iseenda sisse suunata. Peab õppima usaldama seda, mida me sealt leiame. Peab õppima „arenema“ sõna tõelises tähenduses – vaimselt ja moraalselt. Peab leidma julguse, et olla, osa võtta ja välja astuda. Ka siis, kui turu ja majandusliku heaolu ainuidee meile nagu lollikesele näpuga näitab.
Alustuseks on võimalik suurendada oma lugupidamist ligimese vastu ning kaotada automaatne alistuvus kõrgemalt tulevate määruste suhtes. Eelkõige kaotada sõnavarast lause: “Ega meie siis midagi ju otsusta...“
Otsustada on meil palju. hakatuseks kas või üks julgustav pilk tänavanurgas kerjajale, hoidumine naeruvääristamast neid, kes oma mõtet püüavad väljendada. Need on pisikesed teod, mis pikapeale sotsiaalset kanga mustrit muutma hakkavad. Uuest mustrist saab ehk sündida teistsugune ühiskondlik teadvus, uus ettekujutus inimolemisest.
