TÜ kaalub tudengite arvu vähendamist 10 000 võrra
Ma arvan, et Tartu ülikooli vilistlastega kohtudes pole neile mõtet rääkida, kui tore on Tartu ülikool ja pikk on ülikooli ajalugu. Rektoraadi ja vilistlaste kohtumiste eesmärgiks on arutada probleeme ja leida ülikoolist juba mõnda aega eemal olnud vilistlaste abil lahendusi nendele probleemidele. Seetõttu ehk oligi vilistlastega arutatud teemad sõnastatud veidi kriitilisemalt, et me ei räägiks kui tore on Tartu ülikool.
Kuid viimasel vilistlastega toimunud kohtumiselt jäi kõlama, et ülikool on muutunud läbikäiguhooviks, kuhu on võimalus õppima asuda pea igaühel, sõltumata eeldustest või võimetest? Ülikoolis on saanud kui rong, millega lõpppeatusesse ei taha keegi kihutada.
Ei ole päris täpne, et ülikooli saab igaüks tulla, lävendid on ju küllalt kõrged ja varem lihtsalt ei jätkunud kõigile suhteliselt andekatele kohti ja nii läksid nad mingile muule rajale. Pigem on probleem ka selles, et sissesaanute sotsiaalsed garantiid on üsna olematud ja nii peab õppimise kõrvalt täiskohaga tööl käima ja see ei mõju kvaliteedile hästi.
Kuid meile meeldib, et kui me midagi hästi teeme, siis oleme unikaalsed. Samuti arvame, et kui meil on probleemid, siis kellelgi teisel selliseid probleeme pole. Tegelikult on globaliseeruvas maailmas kõikidel ülikoolidel samad probleemid, mis Tartu ülikoolil.
Ligipääs kõrgharidusele on muutunud tavaliseks ja see on viimase 15-20 aasta tendents. Kuid Eestis ei osata selle probleemiga midagi pihta hakata ja ehk peaks ajas pöörduma tagasi aega, mil Tartu ülikool oligi elitaarne ülikool.
Rongimotiivi juurde tulles, siis rong, mille peale me hüpanud oleme, sõidab väga kiiresti ja me ei tea kuhu see sõidab. Need rööpad, millel rong sõidab, pole samuti mõeldud kiirrongile. Kuid maha jääda me samuti ei julge, sest me ei tea, kas järgmine rong üldse tuleb.
Seega, olukord on närviline ja seepärast püüame ühes teiste ülikoolidega nii Euroopas kui maailmas lahendust leida. Arvestama peab ka sellega, et kõrgharidus areneb ka Hiinas ja Aafrikas, kus nii ülikoolide kui ka tudengite arv on massiliselt tõusnud, siis konkurents tiheneb veelgi.
Mis oleks lahenduseks? Viimastel aastatel on rektorid rääkinud sellest, et Eestisse tuleb tuua välismaalt uusi tudengeid, teie räägite, et kõrghariduse kättesaadavust tuleb piirata.
Küsimus on hoopiski selles, kuidas tudengeid õpetada. Pigem tuleb Tartu ülikoolis tagada parim õppekvaliteet ja seda läbi parimate õppejõudude. Meie probleem on selles, et meil pole piisavalt häid õppejõude.
Kui rahastamine, mis on kõige tõsisem probleem Eesti kõrghariduses, kõrvale jätta, siis ülikoolis pole me ise kõige paremini valmis nii suurt tudengite hulka õpetama. Kuid see probleem on lahendatav, sest ega me ei pea tudengeid õpetama vaid suurtes auditooriumites ja vaid loengutes.
Võimalusi on ju veel teisigi. Tõsi, näiteks Peep Vainul pole probleem köita terve Vanemuise kontserdimaja saali tähelepanu. Suurte auditoorsete loengute asemel võib kasutada ka teise õpetamise vorme nagu seminarid, e-õpe või virtuaalsed loengud. Kõiki õppevorme tuleb kombineerida, et see parim õppevorm vastavalt vajadusele välja valitaks.
Tuleks korra veel terminite juurde. Mis asi on massiülikool ja mis asi on eliitülikool ning kuhu Tartu ülikool sellel skaalal liigitub?
Kindlasti pole Tartu ülikool massiülikool selle halvimas tähenduses. Mass ei tähenda vaid palju tudengeid. Massiülikool tähendab seda, et seal on väga ebaühtlane kontingent ja sinna saavad kõik soovijad. Ma olen osalt nõus, et iga gümnaasiumi lõpetaja peab olema võimeline saama ülikooli, aga Eesti puhul on need probleemid veidi teistsugused, sest gümnaasiumihariduse ühtlase tasemega on meil tõsised probleemid ja need võimenduvad ülikoolis.
Kuid ülikool peab olema lühikese ajaga võimeline selekteerima need, kes on võimelised ülikoolis õppima ja kes mitte. Näiteks Tartu ülikool võiks end kuulutada eliitülikooliks ja võtta vastu senise 17 000 tudengi asemel vastu vaid 7000 tudengit. Omaette teema on see, mis saab vastuvõtmata jäänud tudengitest ja kuidas seda eliitiülikooli siis rahastataks.
Eestis täna eliitülikoole pole või saab kunstiakadeemiat või muusikaakadeemiat siiski veidi eliitülikoolideks pidada?
Selles mõttes pole, et kõiki ülikoole rahastatakse ühesuguselt.
Aga on neid vaja ja kas ka Tartu ülikool peaks saama eliitülikooliks?
Ma arvan, et võiks. Kuid sellisel juhul juba eliitiülikool selle parimas tähenduses. Kuid kindlasti ei peaks Tartu ülikoolis saama selline ülikool, kuhu pääseks õppima väga tugeva selektsiooni järgselt parimad inimesed, kellest esimese aasta jooksul pudeneks välja pooled. 2000 tudengiga ülikooliks ei ole Tartu ülikooli kindlasti mõistlik muutuda.
Tulles tagasi teie ja ülikooli vilistlaste kohtumise juurde, siis äkki vilistlased on mures hoopiski selle pärast, et täna Tartu Riikliku Ülikooli diplom ei maksa enam nii palju kui kunagi ja see tegevus, mis praegu toimub, kahandab nende hariduse väärtust?
Tõesti, enamus diskusioonis osalenud vilistlastest on ülikooli lõpetanud ajal, mil oli Tartu Riiklik Ülikool. Toona oli tõesti siseriikliku diplomi tähtsus teistsugune kui täna.
Kas loetelule Yale, Cambridge, Oxford jne võiks lisanduda ka Tartu ülikooli nimi?
Me kõik tahaks, et Tartu ülikool kuuluks sellesse loetellu. Kuid ega see, et Tartu ülikool pole maailma parimate ülikoolide edetabelitest, ei tähenda, et me ei ole hea ülikool. Nende rankingute koostamise aluseks on selged kriteeriumid, mida meil on lihtsalt raske täita. Näiteks 200 nende edetabelite tipus olevatest ülikoolidest on kahe miljardi dollari suuruse aastaeelarvega.
Lisaks koguvad need ülikoolid aastas miljardi dollari ringis annetusi. Seal on ka tudengite vastuvõtmisel väga karm selektsioon. Kuid nendes ülikoolides õpib juba täna reeglina üle 25 000 tundegi. Lisaks on nad vanemad kui 200 aastat. Selle viimase kriteeriumiga saame hakkama, aga ülejäänud kriteeriumite täitmisega on meil probleeme. Lisaks ei jääb meil oma positsiooni parandamiseks puudu ka nobelistide arvust.
Kuid mainekad maailma ülikoolid meelitavad meie noori märksa rohkem kui Tartu ülikool. Treffneri gümnaasiumi lõpetajates läheb märkimisväärne osa lõpetajatest välismaale ilma Tartu ülikooli kandideerimata.
Ka Miina Härma gümnaasiumist läks aasta tagasi kolmandik välismaale õppima või tööle. Iseenesest pole see väga hull, et välismaale minnakse. Probleem on selles, et nad hakkavad elama seal oma elu ja nad ei tule tagasi. Kuid eks noore inimese soov on vaadata maailma ja seda ei pea takistama.
Kuid välismaal bakalaureuse kätte saanud noor võiks Tartu ülikooli ju magistrit tulla tegema. Või siis vastupidi. Kuid noor peab teadma, et Eesti ootab teda tagasi ja et ka Tartu ülikool ootab teda.
Äkki need eliitkoolide lõpetajad tunnetavad, et Tartu ülikooli diplom ei ole väga hea?
Küsimus pole diplomis. Tartu ülikooli diplomiga ei jää kusagil maailmas töökoht saamata või haridustee pooleli. Asi ei ole diplomis, vaid inimese enda soovides. Tõsi, paljusid valdkondi Tartu ülikoolis ei õpetata ja seepärast minnakse seda ka välismaale omandama.
Kuid ma olen nõus, et ülikooli tulevate inimeste teadmistetase on liiga erinev. Ma olen nõus, et ülikool peaks keskenduma senisest rohkem nendele, kes on käinud eriklasside ja erikoolides, kus on antud tugev ettevalmistus. Et ülikool ei põhjustaks nende mandumist, siis selleks on vaja üles leida näiteks tublid doktorandid, kes nendega hakkaks tegelema ja viiks nad juba üsna varakult teaduse juurde.
Lõpetuseks, üks teie idee on see, et tulevikus Tartu ülikool tasulisi üliõpilasi vastu ei võtaks. Miks see hea on?
See on üks uitmõte ja see idee pole täielikult läbimõeldud. Öeldakse, et Tartu ülikool teenib suurt raha tasuliste tudengite pealt. See pole tegelikult nii. 64-65 miljonit krooni on loomulikult suur raha. Kuid vaadates üldist rahastamist ja seda, et ülikooli eelarve küünib kahe miljardini, siis see pole ju väga suur raha.
Kuid tasuliste üliõpilaste vastuvõtmata jätmine eeldab kogu rahastamisskeemi ümbervaatamist. Täna tahab riik ju kõrgkoolidelt saada peamiselt lõpetajate arvu. Milline see kvaliteet eri koolides on, seda ei vaata eriti keegi.
