Repliik: Hispaania väärib võitu
Hispaanlased väärivad kättevõidetud meistritiitlit. Vastupidi näiteks nelja aasta tagusele EM-ile, kus kreeklased ühe värava kaupa vastaseid alistasid ja üllatusena EM-tiitlini jõudsid. Ainsa meeskonnana ei kaotanud Hispaania sel turniiril mitte ühtegi mängu, lisaks ei lubanud nad play off’is oma võrku lüüa ühtegi palli.
Öeldakse, et edukas mäng algab kaitsest. Õige, aga ka hispaanlaste rünnak oli ekstraklassist — ja mida veel rääkida keskväljast, mida valitsesid turniiri parimaks mängijaks valitud Xavi Hernandez, Brasiiliast pärit mustanahaline Marcos Senna, Andres Iniesta ja Cesc Fabregas.
Kõige krooniks olid tasemel hispaanlaste ründajad: eesotsas kuldse värava löönud Fernando Torrese ja finaalmängust vigastuse tõttu eemale jäänud, kuid turniiri resultatiivseimana neli väravat löönud David Villaga. Enne EM-i kurdeti, et miks jäeti koondisest välja poolte hispaania vutifännide ebajumal, Madridi Reali ründaja Raul. EM-turniir tõestas, et treenerite valik polnud vale, kuld võideti ka Raulita.
Samuti pidas kaitseliin, kõrgklassi kuulumist tõestas väravavaht ning koondise kapten Iker Casillas, kes tõrjus veerandfinaalis itaallaste vastu kaks penaltit.
Hispaania sai üle pika aja kokku meeskonna, kus kõik liinid olid ühtlaselt superhead ja koondises polnud omavahelisi hõõrumisi, vähemalt ei jõudnud need meediani. Väledad hispaanlased olid vastastest üle tehniliselt ja tegutsesid 69-aastase peatreeneri Luis Aragonesi juhtimisel taktikaliselt kõige edukamalt.
Finaalis kaotanud sakslastest mul kahju pole. Nii kõikuva mänguvormiga, nagu nad seda EM-il näitasid, oleks nende võidu puhul okas hinge jäänud. Et teevad paar edukat sähvatust ja jõuavadki EM-tiitlini? Ilus on ikka nii, nagu hispaanlased EM-tiitlini jõudsid — suure hooga läbi terve turniiri! Ilma komistamata.
