Aga mida kardad, see tuleb kindlasti. Ja nii ongi aravõitu parteitruust linnapeast võimuahneks valitsusjuhiks kasvanud Ansipil üle jäänud jõuetus vihas pealt vaadata Partsi laamendamist ja Laari susimisi, mille tõeliseks eesmärgiks pole mitte Tartu maantee ehituse parem rahastamine või teised silmakirjaks ette toodud eesmärgid, vaid soov silma paista ja lõigata poliitilist profiiti.

Juhan Partsi enda juhitud valitsust mäletame taasiseseisvunud Eesti kõige hallimana ning Partsi ennast ühe kõige nõrgema peaministrina üleüldse. Meenutagem, et Partsi valitsuse langus sai alguse Lihula monumendi saamatust teisaldamisest ning päädis tagantjärele veel eriti totrana paistva mõõdikuskandaaliga. Siis kuulus Parts veel Res Publicasse, nüüd on temast aga saanud Laari mees.

IRL-i seltskond aga pole siiamaani kaugeltki ühtne ning Partsil ei maksa arvata, et kunagised respublikaanid, praegused parteikaaslased, on tema poolevahetuse unustanud. Samuti mitte seda, et Laari toetus talle on igavene ja jäägitu. Laar jõudis juba kuulutada, et tema Kallase kohta ei tahagi. Nii või teisiti, oma särk on igaühele kõige lähem ning kui tarvis, rakendab Laar oma kurikuulsad tagatoad Partsi vastu. Laar toetab Partsi täpselt nii kaua, kuni see on talle endale kasulik.

Ärapanemisele ja omakasule orienteeritud purelemise kõige suurem kaotaja on loomulikult valija. Kuivõrd Reformierakonna ja IRL-i valijaskond on suhteliselt sarnane, siis eriti suurt kahju kannavad jagelemisest parempoolse maailmavaate toetajad. Kui kaks tülitsevad, ei saa ainult üks süüdi olla. Tulemuseks on aga see, et toetust kaotavad nii oravad kui ka IRL.