Kolmiktapmine eksimuse tõttu?
Dokumente, mille järgi olnuks hukatud koerad ümbruskonnale ohtlikud ning tulnuks hukata, Sergejevil pole. Tal pole ka kalmistudokumente, kuhu olevat loomad matnud. MTÜ töötajate visiidist ei ole Rumjantsevale keegi teatanud.
Ainsad tunnistused Monarhi töö kohta on säilinud Maardu linnamajanduse osakonnas makstud arvete kujul. Mille eest täpselt — kas loomade hoidmise, nende tapmise või matmise eest — ja millal linn maksis — pole selge. Linna raamatupidamise sõnul on informatsioon konfidentsiaalne.
Selle aasta talvel elasid Rumjantseva poe tagahoovis kolm koera — tema oma koer Black ning kaks noort laikat Seti ja Baks, kelle naine võttis oma hoole alla, lootes leida neile uue kodu. “Nad olid terved, ilusad ja head koerad, ei teinud kellelegi liiga,” meenutab Rumjantseva.
Käesoleva aasta märtsi keskel pöördus naine Maardu keskkonnaspetsialisti Guido Liisma poole palvega aidata leida laikadele uus kodu. Uute omanike asemel tulid koerte järele Sergejev ja Jürgens.
Rumjantseva ja tema müüja nägid, kuidas loomaarst tulistas uinutuspüssist koerte pihta. “Baks jooksis tagauksest kauplusesse, kuid suri esikus, aga Seti suri trepi juures. Nad pakkisid laibad prügikottidesse, viskasid kaubikusse ning sõitsid kiiresti ära,” tunnistab Rumjantseva. Ta ei pöördunud politseisse, sest naisel polnud nende kohta dokumente, kuigi naaberveterinaar koeri regulaarselt üle vaatas.
Sergejevi versiooni järgi tulistas veterinaar koerte pihta tänaval, mitte tagahoovis. “Saime Liismalt teate, et kaupluse juures olev koertekari ründas lapsi. Loomad tuvastati, loomaarst tulistas, kuid ei arvestanud õigesti uinuti doosi, mille tagajärjel koerad surid,” rääkis Sergejev. Ta lisas ka, et tänavaoperatsiooni puhul on silma järgi valitud doosiga väga kerge eksida, nii ei saa kuritahtlik mõrvamine tulla kõne allagi.
Sergejevi sõnad ei kattu loomaarsti eriarvamusega, kes väidab, et valis õige uinutidoosi ning tulistas tagahoovi territooriumil olevate koerte pihta. “Doosiga ma pole eksinud. Need olid elus, kui Rumjantseva palus nad uinutada. Ma tegin neile eutanaasia, sellega asi lõppeski,” rääkis Jürgens, kellel on 10-aastane veterinaari tööstaaž.
Juulis aga hukutasid Sergejev ja Jürgens poeomanik Rumjantseva viimase koera — Blacki, seekord juhuslikult, kuna jahtisid teist koera, Roid. “Mina ja loomarst jälitasime autos koera ning Uus-Muuga tänavale keerates nägime eemalduvat halli-musta värvi koera. Otsustasime, et see on Roi, tegime lasu,” tsiteeris Sergejev enda kirjutatud seletuskirja Maardu linnavalitsusele. Sergejev väidab taas, et loomaarst ei suutnud valida õiget doosi, viimane aga teatab, et tegi kõik õigesti, kuid koeral ei pidanud süda vastu. Samas on viis tunnistajat valmis andma tunnistused, et laskmise ajal asus koer Rumjantseva poe tagahoovis. Lähiajal kavatseb Rumjantseva anda avalduse politseisse.
Eesti Loomakaitse Seltsi hädajuhtumite projektijuht Heiki Valner arvab, et linnavalitsus sõlmis Monarh klubiga lepingu vaid selleks, et teha suvilarajoonid hulkuvatest koertest puhtaks. Kui koer püütakse kinni ning edastatakse Laagri varjupaika, maksab linn selle eest 3600 kr ning kassi eest — 1300 kr. Käesoleval aasta on nendeks kuludeks eraldatud 200 000 kr, mida jätkub ca 55 koerale või 153 kassile. “Nendest rahadest ei piisa, seetõttu on tappa odavam. Ma ei kahtle, et linn, sealhulgas Liisma, teadis, et Monarh hakkab töötama vaid laipadega,” võttis Valner asja kokku.
Mis puutub Maardu linna ja Monarhi koostöö detailidesse, siis kasutas linn, Sergejevi sõnul, tema teenuseid vaid erakorralistel juhtumitel — 9 kuu jooksul vaid neli korda. Samas ei ole Monarhil selleks tööks vajalikku varustust ega oma töötajate seas vastavat spetsialisti. Seega pidi klubi ostma eraloomaarsti Jürgensoni, kellel oli kõik vajalik, kaasa arvatud auto, teenuseid sisse. Sergejev aga mängis autojuhi rolli.
Kohalikud elanikud räägivad, et valget kaubikut nähti Muugal ja Maardus ka enne Rumjantseva viimase koera tapmist. Valge kaubiku ilmumise järel kadusid elanikel koerad, aga kassid surid mürgist, mida keegi viskas loomade kogunemiskohtadesse. Laagri loomade varjupaik sai ka neli kõnet elanikelt, kes teatasid, et mingid inimesed valgest kaubikust korjasid kasse.
30. augustil lõpetas Liisma lepingu Monarhiga, viidates sellele, et linn ei saa teha koostööd koeri tapva firmaga. Telefonikõnes ei soovinud spetsialist rääkida hukkunud koertest, rõhutades rohkem professionaalse ettevalmistuse puudumist inimestel, kellele ta lootis. Sergejevi sõnul pärines lepingu lõpetamise initsiatiiv Monarhilt.
Siiani on selgitamata, kuhu viis Monarh tapetud koeri. Lemmikloomade kalmistu direktor Tiit Truumaa ei tunne firmat Monarh, mis Sergejevi sõnul mattis kalmistule vähemalt kolm koera. Vähe sellest — Sergejev ise väidab, et igakuiselt viib ta kalmistule 10–12 looma klubile kuuluvast kliinikumist, ei oska aga seletada, miks teda seal ei tunta. “Tegelikult tulevad paljud inimesed siia öösel ning viskavad loomi üldhaua juurde, nagu prügi. Keskmiselt leian ma päevas ühe laiba. Tullakse erinevate autodega, käidi vist ka valge kaubikuga,” ütles Truumaa.
