Delfi ei kiida heaks ei Savisaare piiranguid ega Partsi kava, sest kumbki ei tegele mitte põhjuse, vaid tagajärjega. See, et juuakse üle mõistuse palju, on tagajärg, mitte põhjus. Ent tagajärge ravides ei ole võimalik välja juurida põhjust, parimal juhul on võimalus tagajärgi varjata ja ilustada.

Kui tõesti soovitaks alkoholismile piiri panna, siis tuleks probleemiga tegeleda süvitsi, mitte kosmeetiliselt. See tähendaks laiaulatuslikku selgitustööd alkoholismi laastava mõju kohta ning põhjalikult läbi mõeldud ennetusprogrammi, et peale ei kasvaks uut joodikute põlvkonda. Tegeleda tuleks niisiis nõudluse vähendamisega, mitte pakkumise piiramisega.

See tee ei anna kiireid tulemusi, millele populistlikult meelestatud piirajad on orienteeritud. Lätlased on muide asunud piiranguid kaotama, sest need ei õigustanud end. Meil aga ei kõlba millegipärast lätlaste kogemusest õppida. Mõelda võiks ka sellele, missugune võimalus avaneb (linna-)valitsusele, kes kord praegused ja kavandatud piirangud kord kehtetuks muudab.

Üleriigilisel alkoholimüügi piirangul oleks ainult üks hea külg: see kaotaks praeguse ebavõrdsuse Tallinna elanike suhtes. See paneks piiri sisemaisele vodkaturismile, mille olemasolu Tallinna linnavõim visalt on eitanud. Kindel võib aga olla selles, et salaviina osakaal hakkab taas hüppeliselt suurenema. Aga eks seda suppi, mis praegu kokku keedetakse, helbi juba järgmine (linna-)valitsus.