Tõsi, endine Brüsseli korrespondent Indrek Treufeldt on professionaal, aga tema ainult asendab sel kohal põhitegijaid ning sügisel ta enam ilmselt AK-s uudiseid ei loe. Ent ikkagi pole Treufeldti leebel esitusel Rannamäe jõulisele intervjueerimisstiilile midagi kõrvale panna.

Seevastu ülejäänud on puhtakujulised diktorid. Monika Tamla, kes praegu põhimeeskonda asendab ja jääb ekraanile tõenäoliselt ka sügisel, on küll väga kena ja naeratab õigel kohal, aga ei reeda kuidagi, et tal esitatavast ka sügavam arusaamine oleks. Ta on diktor, mitte ankur.

Samamoodi Kadri Hinrikus: armas välimus ja koolitatud hääldus, no tõesti, enam selgemini hääldada pole enam võimalik. On aga täiesti ilmne, et otseintervjuude küsimused on talle viimse komani ette kirjutatud. Kuivõrd küsimused stuudiokülalise vastustega enamasti ei haaku, siis jätavad intervjuud kohati piinliku mulje. Hinrikus ei ole ajakirjanik, on diktor, mitte ankur.

Ja tegelikult on diktor ka juba pikka aega ETV ekraanil olnud Margus Saar, kes saab otseintervjuudega — mis on teleajakirjaniku professionaalsuse proovikivi — küll kuidagi hakkama, aga kohati koperdades ja ilma žurnalistliku särata. Ajakirjanduslik sära on AK meeskonnast omane ainult Aarne Rannamäele, kes nüüd AK maha jätab ja uutele jahimaadele siirdub.

Eks ole muidugi hea küsimus, palju neid tõelisi uudisteankruid Eesti telemaastikul üldse on. Aga rahvusringhäälingu suhtes kehtivad kõrgemad nõudmised kui erakanalite suhtes. AK vajab hädasti Rannamäe väärilist ankrut, muidu ootab ETV uudistesaadet ees marginaliseerumine.