Tallinna võimusaladuste ilu ja sära

Viimased kohalikud valimised käivitasid Eesti uue eduka omamaise seebi — Tallinna võimusaladused. Süžeeline areng on olnud keerukas, kunagi ei tea, kas järgmise kurvi taga lastakse kangelane maha või võidab ta vene ruletiga 10 miljonit. Kuid kas selles ei peitugi seebi võlu?

Tegevus toimub üheaegselt mitmes kohas: nii Aia tänaval, Vabaduse platsil, Viitna saksakambris, Särgava residentsis ja mujalgi, millest annavad aimu üksikud lausekatkendid, pudenenud vihjed, ootamatud, kui mitte öelda seletamatud maailmavaatelised kannapöörded.

Iga osa lõpeb õhku rippuma jääva saladusega. Kas värviliste pastapliiatsitega kirjutati demokraatia pikas ajaloos uus ja värvikas lõik? Millised venelased astuvad koalitsiooni? Kas intrigeeriva minevikuga Jevgeniga tehti ikka kaupa ja kui, siis millist ja kes tegi? Kas Jüri on see, kellena ta püüab näida või Isamaaliidus kappav Trooja hobune? Kas hõbepokaali Meelisele üleandnud Rein ikka andis pokaali üle või hoidis ta sellest lihtsalt kinni? Kas Rein saab Jüriks ja vastupidi? Kelle must tülliajav vari hõljub aeg-ajalt Särgava residentsi kohal — kas Edgari või Lennusadama?

Kui hoog kipub nagu raugema, ilmuvad ootamatult areenile naised, kes katalüsaatoritena toimides käivitavad uued süžeeliinid: blond ja nuttev Annika, juhile pühendunud Liisa, salapärane ahvatlev Svetlana ning raskesuurtükiväelane Maret. Tegelased lahkuvad tegevuspaigalt ja ilmuvad tagasi siis, kui neist kõige vähem puudust tuntakse — mõelgem Elmarile, Jevgenile, Gennadile ja paljudele teistele. Milline on lahkumiste ja tagasitulemiste hind?

Ja muidugi need kõige põletavamad küsimused: kes kellega seda teeb — kas Kesk Reformiga või Isamaa Keskiga? Või Isamaa Reformiga? Või venelased nende kõigiga? Kui palju inimesi volikogu koosseisust on erinevatel aegadel alla kirjutanud Jüri erinevatele umbusaldusavaldustele? Mitu tükki on neid üldse esitatud? Kolm? Viis? Üheksa? Seep elab omaenese elu omaenese reeglite järgi. Kes kappab 31.mail valgel hobusel Vabaduse platsile ja avab paraadi?

Seriaali ilmestab osav rõhuasetuste muutus. Kui algus oli igavavõitu, lausa põhjamaalik, siis mida edasi, seda rohkem apelleeritakse vaataja kõige ürgsematele tungidele. Tegelaste keelekasutus on muutunud vabamaks, tundeid — viha, ülbust, lõikavat irooniat, kättemaksuhimu — näidatakse julgelt välja, mitte ei peideta ümmarguste mittemidagiütlevate lausekonstruktsioonide taha. Tänu taevale, milleks meile põhjamaade igavus, kui on olemas omamaine vürts ja elaan!

Tähelepanelikud vaatajad võivad sõlmida kihlvedusid, sest teatud märgid ennustavad uute tasandite ja tegelaste sisenemist seepi. Möödundaasta teise novembri umbusalduse eelne kähmlus oli kui esimene pääsuke enne suurt Poliitilist suve, mis saabus selle aasta aprillis-mais. Lihtne parameeter: kui oktoobris 2000 räägiti ainult Meelisest, siis mais 2001 räägitakse juba Mogilast. Kellest räägitakse oktoobris 2001? Või ei räägita üldse?

Kuigi seltskondades jutuainet andes, ei mõjuta seep vaataja- linnakodaniku igapäevast elu-olu. Miks ta peakski? Muidugi hoitakse pöialt lemmikkangelasele, ennustatakse ühinemisi ja lahkuminekuid, kes viitsib, see kirjutab lugejakirju. On inimesi — näiteks Lennart või Marju, kes virisevad, kellele ei meeldi seep või selle staarid. Nad tahavad teisi lugusid teistest tegijatest, vaiksetest töörügajatest, möödund aastatuhande poliitikutest.

Ometi, mis on Tallinna olme võrreldes seebi tundepursete, tundmatute off-shoride tundmatute arvete, tagakambri vaikuses sündivate suurte ideedega? Olge nüüd ikka. Kodanikel on nende igapäeva-rutiin, töö, pered, armastus, kevad, maakodud, aknapesu ja laste kooliminek. Milleks rikkuda igapäevaelu pisiasjadega seebi ilu, sära ja võlu?

Kohtumiseni sügisel, lubab armastusväärne ja anonüümseks jääda sooviv režissöör. Elagu seep!