Juudi-kristlik-islami eetika on alguse saanud Vana Testamendi Moosesest, kes sai Jahvelt Siinai mäel pikse paukumise ja kõue kõmina saatel
10 käsku
:

1. Mina olen Jehoova, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval!
Järeldub, et Jehoova polegi ainus ja et jumalate vahel käib võitlus. Käsust tuleneb ka hierarhiline mõtlemine, sallimatus, isikukultus, fasism ja füüreri ehk suure juhi kultus.

2. Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis ülal taevas, ega sellest, mis all maa peal!
Sellest kunsti ja loomingu vaenulikust käsust tulenevad ka luterlaste, katoliiklaste ja muhameedlaste poolsed kujude ja piltide hävitamise kampaaniad läbi ajaloo. Käsk on ilmselt mõeldud konkureerivate jumalate reklaamplakatite likvideerimiseks.

3. Sa ei tohi Jehoova, oma Jumala nime asjata suhu võtta, sest Jehoova ei jäta seda nuhtlemata!
Õigus tegeleda usu propagandaga oli ainult juudi preestritel. Lihtinimesed pidid lõuad kinni hoidma. Nagu kommunism — puudus sõna ja mõtte vabadus.

4. Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema!
Puhata võid ainult pühapäeval. Sellega on kuuepäevane tööorjus seadustatud.

5. Sa pead oma isa ja ema austama
! Aga lapsed, vanaisa-vanaema?

6. Sa ei tohi tappa!
See tähtsaim eetiline juhis on alles kuuendal kohal pärast kolme-nelja antud teistliku juudi sekti dogmat ehk eriuskumust, mis ei ole kuidagi seotud eetikaga. Siit tulenebki, et tapmine oli väiksem kuritegu, kui kahtlemine sekti dogmades — Palestiina rahvaste hävitamine, ristisõjad, inkvisitsioon ja tuleriidad ning islami dzihaad ehk püha sõda.

7. Sa ei tohi abielu rikkuda
! 8. Sa ei tohi varastada!
9. Sa ei tohi valetada!
10. Sa ei tohi himustada ligimese koda, naist, sulast ega eeslit!

Võrdluseks toon budistlikud Kümme Juhist (Sangharaksita “Buddha Õilis Kaheksaosaline Tee”):

1. Hoidumine olendite kahjustamisest (tapmisest, vigastamisest — ahimsa ehk mittejulmus on tähtsaim juhis ja budistliku eetika alus; siit ka kalapüügi ja lihasöömise ebaeetilisus; süües puuvilju, seemneid ja teravilju ei kahjustata isegi taimi)
2. Hoidumine selle võtmisest, mida pole antud (varastamisest)
3. Hoidumine väärast sugulisest käitumisest (abielurikkumine, vägistamine, oma vajaduste neurootiline rahuldamine)
4. Hoidumine valetamisest (pilkamisest, lobisemisest, laimamisest, kurjast ja ebasõbralikust kõnest)
5. Hoidumine joovastitest (puudub kristlike käskude hulgas, juuakse isegi armulaual)

Nende Viie Juhise positiivseteks vasteteks on:
1. Armastus (sõbralikkus, kaastunne, kaasrõõm)
2. Heldus (kinkimine, annetamine)
3. Rahulolemine (oma kehaga, oma vallalisusega või abieluga)
4.Kõne tõesus ja sõbralikkus
5.Tähelepanelikkus (teadlikkus ehk teadvustamine; neli liiki: oma mina, keha ja liigutuste, olendite ja ülima tõelisuse teadvustamine)

Nagu näeme, budistlik eetika on selgem ja täiuslikum. Tundub, et eetika teekonnal Indiast Iisraelisse on toimunud hägustumine. Viis viimast juudi-kristlikku käsku on enamvähem samad, mis Buddha juhised. Kuid kadunud on oluline joovastite keeld — siit tulenebki alkoholismi levik kristlike rahvaste seas. Esimese kolme käsu eesmärgiks oli kirikliku ja poliitilise võimu koondamine väikse preestrite rühma kätte ja usuga manipuleerimine — puhtasse eetikasse on lisatud teoloogilisi dogmasi ja ühe väikse teistliku juudi sekti tõekspidamisi.

Oluline erinevus on ka selles, et “käsud” on antud kõrgemalt poolt, need kuuluvad vastuvaidlematule täitmisele, see on isanda ja orja suhe. Märksõnadeks on võim ja hierarhia, “pead” ja “ei tohi”. Budistlikud “juhised” vihjavad pigem õpetaja-õpilase vahekorrale ja vabatahtlikule vaimsele arengule.

Dharma ehk budistlik eetika ei rõhuta võimu ja hierarhiat. Kasutatakse sõna “juhis”, mitte “käsk”. Juhised on vabatahtlikuks täitmiseks, mis aitavad vaimselt areneda ja vältida kannatusi. Juhised ei ole kellegi võimu vahendiks. Ka puuduvad erilised jõhkrad ja julmad ähvardused füüsilise vägivallaga ja laste karistamine kuni seitsmenda põlveni. Juudi, kristlik ja islami eetika põhineb käsul, vägivallal, võimul ja hirmutamisel.

Pole siis ime, et maailmas on asjad korrast ära.

Erik Arro on Dharma kirjastuse toimetaja