Saksamaa arst pole öelnud, et Hamburgis COVID-19 tõttu hukkunuid ei ole
Kuigi peab paika, et Püscheli argumendid koroonapandeemia ajal on olnud omajagu Saksamaa avalikkust kõigutavad ja ebatavalised, ei ole ta kunagi väitnud, justkui Hamburgis poleks keegi surnud koroonaviiruse haigusesse COVID-19.
Püschel on selgitanud vaid, et pea kõikidel tema poolt uuritud patsientidel on olnud ka muud haigused ning tõdenud, et nende eluiga oleks olnud ilmselt piiratud.
Arvestades, et keskmine hukkunu vanus on kõrge (USA ja New Yorki episentri näitel on umbes pool hukkunutest 75 ja vanemad), on selline leid oodatud ja loogiline.
Mitte ühestki otsast ei saa siit teha loogikahüpet, et järelikult ei tapnud ühtegi haigestunut COVID-19.
"Ma ei ole kõiketeadja ja ei oska öelda, kui kaua raskelt haiged võinuks veel elada," lisas Püschel isegi sotsiaalmeedias levivas eesti keelde tõlgitud videos.
Viimane läheb aga otseselt vastuollu väitele, et Hamburgis pole tema hinnangul keegi surnud koroonaviiruse haigusesse.
Ametlike andmete järgi on Hamburgis koroonaviiruse haigusesse hukkunud 201 inimest.
Segased numbrid: vandenõuteoreetikute lemmikud
Segadus COVID-19 surmade määramisel on vandenõuteoreetikute seas olnud hea ujumisruum, kuna süsteem ongi pisut ähmane, riigiti erinev ning teadlasedki nuputavad, kuidas täpselt suremust määrata, et seda teiste viirushaigustega võrrelda.
Üldjuhul on Püscheli väidete väänamise ja levitamise katusväiteks, justkui igasugused surmad kirjutatakse COVID-19 näol statistikasse, et olukorda tavalisest traagilisemana näidata.
Uurime seda teooriat.
Ei ole vaidlust, et haigus, mis on statistika järgi tapnud sadu tuhandeid inimesi kogu maailmas, võib olla surmav igas vanuses, kuid on eriti surmav eakatele ja neile, kellel on varasemad haigused, nagu näiteks diabeet, südame-veresoonkonna haigused ja rasvumine.
Nädal tagasi avaldatud ulatuslikus uuringus väidavad teadlased, et kui COVID-19 patsiendid jõuavad haiglasse, on neil umbes sama palju võimalusi hukkuda kui surmava Ebola viirusega nakatunud patsientidel. Nad vaatasid aprilli alguses pea 17 000 patsiendi kahe nädala jooksul ilmnenud tervisenäitajaid.
Kõikidest haiglasse määratud patsientidest pool toibus ja sai haiglast lahkuda; 17 protsenti jäi haiglasse; ja ülejäänud, kolmandik, suri. EMOsse vastuvõetutest hukkus 45 protsenti. Teadlased rõhutavad, et need patsiendid määrati haiglasse COVID-19 sümptomitega ning poleks ilma nende sümptomiteta hukkunud.
Veel üks Briti uuring näitab, et inimesed, kes on hukkunud COVID-19 haigusesse on kaotanud keskmisest elueast 14 (mehed) ja 12 (naised) aastat.
Ei ole välistatud, et hukkunuid on hoopis rohkem kui kajastub statistikas (ei ole välistatud ka vastupidine)
Et kontrollida väidet, kas COVID-19 pandeemia tõttu hukkub rohkem inimesi kui tavaliselt, tasub vaadata ka üldiseid suremuse näitajaid. Ka see on vandenõuteoreetikutele kõneainet pakkunud, sest Eestis on sellega pealtnäha hästi, kui vaadata viimaseid andmeid: märtsis ei olnud Eestis üldine suremus märkimisväärselt suurem kui tavaliselt.
Kuid tuleb rõhutada, et märtsi andmetesse jõudis vaid viis COVID-19 surma.
Statistikaameti juhtivanalüütik Alis Tammur rõhutas, et surmade arvu tuleb vaadata iga riigi omapära arvestades. „Suremus jäi märtsis tavalise suremuse piiridesse, kindlasti aga ei tohi sellest järeldada, et haigus ei mõjuta meid. Kui me ennast ei hoia, võib viiruse levik mõjutada paljude inimeste elukvaliteeti ja suremust veel aastaid,“ sõnas Tammur 22. aprilli pressiteates.
Financial Times kogus üle Euroopa suremuse statistikat ning võrdles seda riigiti tavapärase suremusega. Avastati, et 14 kõnealuses Euroopa riigis leidis aset 122 000 surma keskmisest rohkem.
See näitab, et surmade arvu võib olla hoopis alakajastatud või on toonud viirus kaasa ootamatult palju kaudseid hukkumisi.
Kõige äärmuslikum näide on Itaalia: kus on FT andmetel hukkunud keskmisest 90 protsenti enam inimesi ; Belgias suri samal perioodil 60 protsenti ning Inglismaal ja Walesis kokku 37 protsenti senisest keskmisest rohkem inimesi. Samale järeldusele jõudis ka enda analüüsis Deutche Welle.
Tõsi on, et COVID-19 suremuse täpne statistika erineb suuresti paljudes teadusuuringutes ning täpne metoodika COVID-19 surma määramisel ja mõõtmisel (nt: juhtumite arvu kohta mõõtes oleneb suremuse näitaja liiga palju testimisaktiivsusest) erineb omakorda riigiti, mistõttu on enesekindlalt faktide väljatoomine keeruline.
Hetkel ei tea tegelikult keegi, kui palju näiteks Eestis surnud inimestest oleks lähiajal (mida see üldse tähendab näiteks 90-aastase inimese jaoks?) hukkunud ka ilma nakatumiseta. Samal ajal pole vastava info puudumisel automaatselt alust väita, et see number oleks seetõttu märkimisväärne.
Isegi, kui kõigil hukkunutel oleks varasemad kroonilised haigused, ei annaks see alust väita, justkui koroonaviirusesse nakatanud pole COVID-19 ohvrid. Samuti ei pea eos paika väide, justkui Saksamaa arst oleks öelnud, et Hamburgis pole keegi surnud koroonaviiruse haigusesse COVID-19.
Otsus: täielikult vale pealkiri/eksitav sisu
