Järjekordne vandenõu: Doonoriveri müüakse maha ning see ei jõua abivajajateni

 (5)
Järjekordne vandenõu: Doonoriveri müüakse maha ning see ei jõua abivajajateni
Veredoonorite veri jääb Eestisse. Ka vereplasma, millest ravimeid valmistatakse, tuuakse riiki tagasiEkspress Meedia

Facebookis on jõudnud tuhandete inimeseni väide nagu veredoonorite vereplasma jõuab vaid väga väikeses mahus abivajajateni ning sellest enamus müüakse konspiratiivse äri kaudu ravimifirmadeni.

Mida väidetakse?

“Umbes 57 protsenti meie verest moodustab vereplasma. Kollakas vedelik, mis transpordib toitained kõigisse keha rakkudesse. Suurem osa annetatud vereplasmast läheb ravimifirmade kätte. Vaid 20 protsenti annetatud vereplasmast kasutatakse vereülekannetel. 80 protsenti kasutatakse ravimite tootmiseks.”

Kuidas asi tegelikult on?

Postituse teine osa toetub näidetele USA-st, kus veredoonoritele oma loovutuse eest tasutakse. See pole nii mitte kõikides kohtades ja mitte terves riigis, kuid sealne meedia on varasemalt tähelepanu juhtinud, et selline süsteem kasutab ära ühiskonnagruppide vaesemaid ning seeläbi nõrgemaid liikmeid (1; 2). Seega tuleb nentida, et postitus ei ole täis mahus valge.

Siiski viitab ülejäänud argumentatsioon otsekui haiged vereplasmast kasu ei saaks. Ja veel — postitus ei anna edasi adekvaatset infot Eesti ja Euroopa kohta.

Euroopa Komisjoni direktiiviga on alates 2002. aastast Euroopa Liidus antud liikmesriikidele suunis toetada vabatahtlikku vereloovutust, mille eest doonoritele raha ei maksta. Siin pole aga liiduülest ühtset regulatsiooni. Nii näiteks töötab vabatahtlikutel baseeruv mudel Eestis, aga ka Taanis, Soomes, Saksamaal, Poolas, Rumeenias ja mujal.

Paraku pole mitte kõik Euroopa riigid pole edukad vaid annetustele ülesehitatud süsteemi loomises. Näiteks Ungaris ja Iirimaal võib kohata mõlemaid mudeleid, nii tasustamata vabatahtlikku loovutust, aga ka tasustatud vabatahtlikku loovutust.

Vereloovutuste eest raha maksmine pole aga otseselt seotud ravimifirmade vajadusega hankida vereplasmat, vaid nende riikide haiglate verepuudujäägiga. Tasustatud doonorlus aitab tagada verepanga. Riikides, kus süsteem töötab vabatahtlike peal, nagu näiteks Eestis, on verepanga verepuudujäägi korral sissetöötatud parem teavitussüsteem. Nii näiteks saavad verd varem annetanud inimesed verekeskuselt SMS-i või e-kirja. Kokkuvõtlikult — Eestis ei müüda verd. See tagab, et veredoonorlusel pole majanduslikke tagajärgi.

Plasmat lihtsalt ei kulugi

Vereloovutusel lahutatakse kõik vere komponendid, et neid kõige otstarbekamalt ära kasutada. Sellest umbes 55 protsenti on tõepoolest vereplasma. See number sõltub soost, vanusest, kehakaalust jms.

Regionaalhaigla verekeskuse vanemarst ja Euroopa Vere Alliansi Eesti esindaja Riin Kullaste selgitas, et annetatud veri jaotatakse punalibledeks ja vereliistakuteks, mis on rakulised verekomponendid. Järgi jääb plasma, kollakat tooni vere vedel osa. “Punalibled ja vereliistakud kasutatakse kõik ära meie haiglates ja tinglikult võib öelda, et seda on mahuliselt üle poole doonoriverest,” tõi Kullaste välja.

Plasmat aga nii palju ei vajatagi, kui seda vereloovutuse käigus tekib. Osa kasutatakse ära erinevates meditsiinilistes protseduurides, näiteks plasmafreesis.

“Sellest omakorda ülejäävast plasmast valmistatakse ravimeid — albumiini, immuunglobuliini ja hüübimisfaktoreid ning need kasutatakse samuti ära meie haiglates. Ravimite valmistamine ei toimu Eestis, meil on lepingud plasma fraktsioneerijatega välismaal,” lisas ta.

Juba 13 aastat osaleb Eesti koos mitmete teiste EL-i riikidega Euroopa veretoodetega enesevarustamise programmis. See tähendab seda, et igal liikmesriigil pole vaja pidada ülal omaenda fraktsioneerimiskeskust, mille tööshoidmine on kulukas. Regionaalhaigla verekeskus saadab vereplasma Šveitsi. Eestis lõpetati plasma fraktsioneerimine juba 1997. aastal.

Tulles tagasi Eesti juurde, siis siit välja rännanud plasma jõuab siia ringiga ka tagasi. Seda kinnitas nii Riin Kullaste regionaalhaiglast, aga ka Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuse direktor Helve König.

König selgitas, et TÜK-is käiakse verega ümber samamoodi nagu Regionaalhaiglas. See jaotatakse vereliblede suspensiooniks ja liistakute kontsentraadiks, plasmast tehakse ravimeid Eesti turule.

“Kogu Eestis kogutud doonoriveri kasutatakse ära Eestis,” lisas König.

Ravimiameti bioloogiliste preparaatide osakonna spetsialist Allan Reinapae rõhutas, et Eesti verekeskustel ja haiglatel on ülekanneteks vajalik verevaru olemas.

“Ravimiettevõtted kasutavad plasmat ravimite tootmiseks. Enamusele plasmast valmistatavatele ravimitele puuduvad tehislikud alternatiivid, mistõttu on plasma töötlemine ravimiettevõtetes väga vajalik,” selgitas Reinapae.

Ravimiameti kodulehel avaldatud andmetest on näha, et 2019. aastal toodeti Eestis üle 116 000 verekomponenti, millest üle 57 000 olid plasma doosid.

“Ravimiameti andmeil viidi Eestis välja ca 71% toodetud plasma doosidest- see tähendab siis, et mitte kogutud doonorverest, vaid verest eraldatud ühest fraktsioonist ehk vereplasmast,” lisas ta.

Verekeskused hoiavad sisetarbimiseks piisavat plasma ja teiste verekomponentide varu ja haigla tellimusel väljastatakse haiglale vajalik kogus.

Nagu Reinapea välja tõi, siis pole plasma kasutamisele ka alternatiivi, mistõttu on eksitav eeldada, et plasma tarvitamine ravimiäris oleks kuidagi välditav.

Näiteks saavad vereplasma komponentidest tehtud ravimitest abi inimesed, kes kannatavad immuunpuudulikkuse all, neuroloogiliste või autoimmunhaiguste käes, aga ka astma või südamepuudulikkuse korral leitakse sellistest ravimitest abi.

Ravimiettevõtteid, mis vereplasmaga tegelevad, on vähe. Vähe on neid seepärast, et tegemist on tehniliselt keerulise protseduuriga just seetõttu, et säilima peab plasma puhtus. Neid rangeid tingimusi on aastate vältel karmistatud.

Otsus: Tegemist on eksitava tekstiga. Tõepoolest, vereplasma jõuab ravimiettevõtjateni, kuid jõuab ringiga tagasi tarbijateni.

Kas oled märganud eksitavat teavet,
võltsuudiseid, desinformatsiooni?

Anna meie uurivale toimetusele teada!