Videolink.ee pakub seekord vaatamiseks


Videolink.ee pakub seekord vaatamiseks
,


Jessica Hausneri fantaasiarikas ulmefilm “Väike Joe”

.

Kummastav film õnnelikkuse võimalikkusest või võimatusest. Eelteismelise poisi Joe üksikema Alice, keda kehastab Emily Beecham, kes pälvis Cannes’i filmifestivalil rolli eest parima naisnäitleja auhinna, on töökas ja ambitsioonikas sordiaretaja. Tema tööks on aretada lill, mis teeb inimese õnnelikuks. Ta ristib lille oma poja järgi ning kingib taime hoolitsemiseks ka Joe’le. Filmis segunevad muinasjutt ja ulme. Filmi erksad värvid, vaike ning justkui poolsosinal kulgemine tekitavad vaatajas veidi kõhedust.

Režissöör Jessica Hausner on osavalt filmikeele abil tunginud inimese psüühesse, pannes kõhklema õnnelikkuse väärtuslikkuses. Kas õnnetunne on ikka see ülim, mille poole püüelda, kas see on kunstlikult võimalik? Ning kas see ei muuda inimesi pigem igavaks, vegeteerivaks olendiks. Kas õnnetunde aretamine on eetiliselt ikkagi õige? Neid küsimusi ja paljusid teisi tekitab fantaasiarikas ning kunstiliselt küllastunud “Väike Joe”. Julge žanrivalik teeb filmi põnevaks ning omanäolisemaks, lihtsa draamana poleks see pooltki nii lummav kogemus.

Filmist ei puudu ka feministlik toon, kus naisele saab sageli tähtsamaks tema teadustöö ning poeg jääb teisejärguliseks. Naine ise tajub seda ja tunneb süüd, samas mõistab ka oma vastutust teaduse ja maailma ees - tema kätes on nii palju, millest sõltub maailma saatus. Dilemma on keeruline ja tekitab palju eetilisi küsimusi, mis puudutavad nii psühholoogiat kui ka geeniteadust




Cristina Gallego ja Ciro Guerra draama “Rändlinnud”

Kes on näinud Cristina Gallego ja Ciro Guerra filmi “Mao embus”, ei kahtle hetkekski, et ka “Rändlinnud” ära vaadata. Ka seekord on fookuses põlisrahvad ja nende ellu jäämine või hukk. Film jaotub viieks lauluks ning ajavahemik, mis on välja valitud on aastad 1968–1980. Põlisrahvaks, kelle elu vaadeldakse, on Guajira piirkonnas Colombia põhjaosas elavad, isikupärast keelt ja kultuuri omavav vajuu rahvas.
Peategelaseks on vaesuses virelev Rapayet, kes üritab oma elu püsti hoida ning kunagist suguvõsade väärikust taastada tehes äri Euroopast pärit inimestega, keda nad ise kutsuvad alijunadeks. Äri tehakse mõistagi marihuaanaga. Alguses on kogused väikesed, aga nagu arvata võib, kasvab nõudlus ja ka pakkuja ahnus. Kotikestest saavad koormad ja hüttidest villad. Edukas äri, kadedus, ja rahamäed tõmbavad ligi konflikte ja muresid, tekivad arusaamatused ja erimeelsused klannide vahel, vanad rituaalid ja kombestik satuvad löögi alla, väärikus, mida taga nõuti, kipub sootuks hävima ja käest pudenema.
Nii jääbki küsimus, kas on olemas head ja pahad vaimud, kes kõike suunavad on inimene ikkagi ise see, kes teeb õigeid ja valesid otsuseid. Film on ehe näide, kuidas väljaspoolt tulev paiskab segi ühe kultuuri ja hõimu elu, traditsiooni ja tasakaalu, peaaegu, et hävitab selle.


Yann Arthus-Bertrand, Anastasia Mikova dokumentaalfilm “Naine”

"Naine" on ülemaailmne filmiprojekt, kus saavad sõna 2000 naist 50 erinevast riigist.
Naisteema on aina hõlmavam, nii filminduses, teatris, kirjanduses, poliitikas, kõikjal.
Film on üsna läbipaistva sõnumiga ning annab ülevaate, kuidas naine on kannatanud ülekohtu all sajandeid ning hoolimata kõigest end kehtestanud ja endiselt kehtestamas.
Just läbi erinevate kultuuritaustade, kogemuste jõutakse üldistuseni, mis on võimas, kuid samas ka julm ja paratamatu.

Film käib järjest läbi kõik teemad, mis naiseks olemine tõstatab - emadus, haridus, naise keha, seksuaalsus, naiseks sirgumine, võimuvõitlus paremate palkade ja töökohtade eest, ise hakkama saamine nii rahalises kui ka emotsionaalses plaanis, naine omaette olles ja seltskonnas, ootused endale ja teiste ootused naistele.

Filmi fookus ei ole mitte sellel, et sugude vahel veelgi vimma rõhutada, vaid läbi tuhandete naise üle kogu maa panna naist ja naiseksolemist paremini mõistma. See film on kõigile, ka naistele endile väga maailmaavardav, sest läbi dokumentaalsuse jõutakse väga paljude eri rahvaste ja eri eluvaldkondasid esindavate naisteni - ärinaistest farmeriteni.

Filmi teeb nauditavaks selle kunstiline keel, režissöörid on teinud koostööd paljude tuntud kunstnike ja fotograafidega.

Ask Hasselbalchi populaarse lastefilmi “Sipelgapoiss” 3 osa

Kõik saab alguse sellest, kui 12-aastast Pellet hammustab sipelgas. Pärast seda saab poiss endale sipelga võimed ning ta asub oma kodulinnas korda saatma suuri tegusid. Tema ebameeldivaks üllatuseks selgub, et ta pole ainuke, keda on supervõimetega õnnistatud. Tema vastaseks saab Kirp, kes ei anna Sipelgapoisile armu ning asub igal võimalusel tema vastu võitlema. Filmi esimene osa keskendubki Sipelgapoisi ja Kirbu halastamatule jõuvõtmisele ja võitlusele. Filmi teises osas, kui Kirp on alistatud, tabab Sipelgapoissi uus tagasilöök. Talle on tekkinud koolis rivaal, kes püüab tema lemmiktüdruku Ida tähelepanu. Rivaal on šarmantne meelitaja, kelle eesmärgiks on kindlalt Ida Pellelt üle lüüa. Lisaks sellele, et ta peab oma tüdrukut tagasi võitma, tuleb Pellel tegemist ka kummitustega ning orbiidile ilmub ka täiesti uus superkelm, kes ei anna rahu väikelinnas enam kellelegi.

Filmi kolmandas osas on Pelle juba suure ning peab plaani, et oma supervõimetest loobuda. Nagu kiuste saab vanglast vabaks tema esimene ja kõige kurjem vaenlane Kirp ning tal õnnestub tülli pöörata oma parima sõbra Wilhelmiga, kes salatseb ja näib ise soovivat olla kõige-kõige vägevam superkangelane linnas. Mis saab Kirbust ja kas Pelle saab oma parima sõbra tagasi? Seda saab teada juba populaarse lastefilmi kolmandast osast.

“Sipelgaposs” on tehtud populaarse raamatusarja järgi, mille autoriks on Kenneth Bøgh Andersen.