VARIVALITSUS | Tiia Sihver: Pärnu rongiliini sulgemisega teeb riik hulga inimesi abituks ja õnnetuks

 (129)
Foto: Taavi Sepp

Viimane rong jõuab Tallinnast Pärnusse täna, 8. detsembri õhtul 8.22. See märgib 90 aastat kestnud rongiühenduse lõppu. See on kurb päev kõikidele pärnakatele, kuid eriti kurb päev Pärnumaa liikumispuudega inimestele, sest Elroni rongid on Eestis ainuke ühistransport, millega nad saavad liikuda iseseisvalt ja kõrvalise abita.

Pärnumaa Ühistranspordikeskus pakub lahendusena võimalust ratastooliga sõita juhul, kui helistatakse 48 tundi ette Hansa Bussiliinide Pärnu osakonna dispetšerile. Vaatamata sellele on riik teinud otsuse hakata kärpima seda liikumisvõimalust. Kus ja kuidas tekivad sellised otsused, jääb arusaamatuks. See poleemika sai rohkem tähelepanu tänu Jüri Lehtmetsale, kes on Eesti Lihasehaigete Seltsi esimees ja kasutab ise seda ühistransporti koos teiste seltsi liikmetega.

Enamus lihasehaigetest nagu Jüri ja teised liikumispuudega inimesed, kaasa arvatud mina, kasutame liikumiseks ratastooli. Rongidega sõitmine meeldibki meile enim just seetõttu, et rongi kasutades saame olla iseseisvad. Saame kelleltki abi palumata siseneda ja väljuda rongist, valida endale koha ning vajadusel kasutada tualetti. Ühesõnaga – olla võrdväärne teiste reisijatega. See on hea tunne!

Seotud lood:

Rong on mugav ja väga kergesti ligipääsetav transpordivahend ning seda väärtustavad paljud – lapsevankritega vanemad, jalgratturid ja eakad, kellele astmetest liikumine on valus ja vaevaline või lausa võimatu. Lisaks nimetatuile vajavad astmeteta liikumist ka ajutiste traumadega inimesed, kui näiteks jalg on kipsis. See on väga vale arusaam, et ligipääsetavusest hoolivad ainult liikumispuudega inimesed. Aeg on mõelda nii, et kui on tagatud ligipääs puudega inimestele, siis on see kasutatav kõigile. Vastupidine olukord tekitab piiranguid suurele hulgale elanikkonnast, kelle elu on juba niigi piiranguid täis.

Kui on tagatud ligipääs puudega inimestele, siis on see kasutatav kõigile. Vastupidine olukord tekitab piiranguid suurele hulgale elanikkonnast.

Pärnumaa ühistranspordikeskuse pakutud alternatiiv on ka parima tahte korral rongiga võrreldes liikumispuudega inimest piirav ja abituks tegev. Inimene, kes liigub ratastooliga, peab minema tagasi minevikku, kus tuleb elu ette planeerida vähemalt kaks ööpäeva. Midagi ei saa teha emotsioonist lähtudes, ega tohi lubada plaani muutvaid sekeldusi. Lisaks tuleb bussi minnes paluda abi, ei saa valida istekohta ja tuleb arvestada, et tualeti kasutamine on võimalik millalgi peale järgmist peatust. Tagatud on ka täielik tähelepanu kõikide poolt, kui bussijuht sind tõstukiga bussi või sealt välja aitab – tunne nagu oleksid väljanäitusel või loom loomaaia puuris, keda vaatama tuldi.

Lapsevankritega vanemad peavad võtma lapse ja koti(d) kaenlasse, pakkima vankri pagasiruumi ning siis minema istekohta otsima. Rongis võib laps rahus vankris edasi magada või vajadusel ringi tatsata.

Samasuguse pakkimisega peavad tegelema jalgratturid. Neil ei ole enamasti imikut kaasas, aga selle asemel kuulevad nad rohkem porinat bussjuhilt, kes peab väljuma bussist ka ratast tagastades.

Liigesehaige peab unustama valu ja vaeva, kui tahab liikuda bussiga. Poe- või kingikott on parem koju jätta.

Riik teeb otsuseid, mis tekitab abitust ja tagasiminekut. Sihiks peab olema midagi muud, kui tagasiminek. See on palju lihtsam, kui oskame märgata ja arvestada kõigiga. Ilmselt jätkub sõitjaid nii rongidele, kui ka bussidele. Oluline on tagada sobivaim lahendus inimeste kõiki eripärasid arvestavalt, miks muidu eelistavad inimesed tasuta bussisõidule rongidega liikumist.