Kui tervelt kolm aastat mainiti riigikogulast Jaan Kundlat üksnes negatiivses plaanis või eelistati teda koguni maha vaikida, siis viimasel kahel kuul on nii ajalehed kui ka internetileheküljed valmis (et mitte öelda „kaldu”) pea igat antud riigikoguhärra mõtteavaldust edastama. Ja ikka positiivset. Ausalt öeldes pole imestada midagi, sest hetkel on ta ainuke oma isikliku arvamusega riigikogulane.

Kõik ülejäänud aga mõtlevad esmalt sellele, et kui ütlengi midagi, siis kui palju võiks see mõjutada minu kohta riigikogu valimistel erakonna nimekirjas. Et kaalul on rohkem kui elu, jääb isegi keelel olev avaldus reeglina tegemata. Kuna kõik ülejäänud – peale fraktsioonide ja komiteede esimeeste muidugi – vaikivad, siis härra Kundla arvamiste hind vaid tõuseb. Metamorfoos, mis toob hästi esile riigikogulase väärtuse kahanemise võrreldes sellega, mis tal oli veel läinud sajandil.

Veelahkmeks on siin 2002. aasta, kui Kallase-Savisaare ühisvalitsus kasutas oskuslikult ära esivasakpoolset mänginud Tiit Toomsalu lõputu suupruukimise ja hääletamistega jantimise ning lihtsalt võttis osava seaduseparandusega riigikogulaselt ära õiguse seadusealgatuseks ehkt tegi ta ümmarguseks nulliks. Lisaks kärbiti reariigikogulase võimalusi avaldada arvamust seaduse valmimise otsustavatel etappidel, mil (teiste parlamentide ja ka riigikogu varasema praktika põhjal) kollektiivselt koostatud prohmakate jõustamist on suutnud vältida vaid mõne mehe selge pea ja kiire analüüs.

Meenutagem kas või totrust, mis oli viimase hetkeni kirjas Tiit Madisssoni vabastamist puudutavas ning kõik komisjonid ja lugemised läbinud seaduses. Kuna justiitsministriks oli toona Mart Rask, kutsuti seda eelnõu ka Raski kahe miilitsa seaduseks (mäletate Nõukogude aja mundrimeeste haridustasemest lähtuvat anekdooti!?) See seadus oli midagi ennekuulmatut Euroopas (kuhu Eesti valmistus astuma), ent kuna oli tegu selge kursiga täitevvõimu osakaalu suurendamiseks ja – nagu praegugi – valimiste-eelse õhkkonnaga, siis suudeti ebademokraatliku otsuse ümber paras vaikus luua. Peatselt valitud X riigikogus vähemalt julgeti protestida kõnetoolist, ent riigikogu praeguses koosseisus pole antud teema isegi mitte kõlanud.

Vaid riigikogu enda 90. juubeli puhul kirjutasid paar eksriigikogulast sellest, et „kummitempliks” kujunemise taga on just reariigikogulase õiguste kärpimine. Tänased riigikogulased on asjaga ehk täpsemalt öeldes partei- ja fraktsioonisisese tsensuuriga leppinud. Õigustust leitakse sellest, et formaalselt võttes saavad ettepanekuid teha... vähemalt kaks riigikogulast. Nii et leia sinuga samamoodi mõtlev paariline, mis aga nii või teisiti tähendab, et originaalne mõtlemine on keelatud. Jesuiitliku reegli algmõte on selles, et parteide ladvikud saaksid kohe teada, mida allpool mõeldakse ja üritatakse.

Parlamendivõitluse üks põhimõtteid läbi ajaloo on seisnenud selles, et loodetakse mõnele lisahäälele vastasleerist või koguni selle esindaja ületulekut. Eestis üritatakse nii kaugele minekut välistada juba eos elik mõtlemise tasemel. Nagu näha, on see õnnestunud – keegi riigikogulastest ei paku mingeidki ideid, sest kardavad pealiinist valesti aru saada.

Valimistele järgnev on ka prognoositav, sest kõigi taasiseseisvumisaegsete riigikogude fraktsioonidest on üks või mitu lõhki läinud või koguni ära kadunud. Ent kui 1992. aasta valimiste järel moodustati 8 fraktsiooni, 2007. aasta valimiste järel 6 fraktsiooni, siis 2011. aastal võib neid olla kõigest neli. Mõistagi tähendab see parteiladvikute veelgi suuremat kontrolli reariigikogulaste üle.

Sestap on valimiskampaania viimane võimalus meelde tuletada, et tegelikult on meie reariigikogulane küllaltki kärbitud õigustega võimumees.