Viimaste prognooside kohaselt ületab nüüdsetel valimistel künnise kuus erakonda: lisaks suurparteidele kristlikele demokraatidele (CSU) ja sotsiaaldemokraatidele (SPD) peaksid Bundestagi pääsema liberaalid (FDP), vasakpoolsed (die Linke), rohelised (die Grünen) ning parempopulistid erakonnast Alternatiiv Saksamaale (AfD).

Otsisime üles kõigi nende parteide toetajad ning allpool saab lugeda, kuidas nad oma valikut põhjendavad.

Hüseyin Kunt (48), Frankfurdi lennujaama spetsialist Offenbachist

Valik: sotsiaaldemokraadid ja rohelised
SPD on ennast tõestanud suur partei, mis sarnaneb paljudes oma programmides CDU-ga. Väga suurt erinevust nende kahe vahel polegi, SPD on ainult veidi sotsiaalsema suunitlusega. Teise hääle (Saksamaal annab valija kaks häält – ühe konkreetsele kandidaadile ja teise erakonnale. Parteid kattuma ei pea – K.V.) annan rohelistele (Die Grünen), sest nad seisavad keskkonna eest ning kaitsevad seda. Ka survestaksid nad vastu võtma seadusi, mis teeksid ümbritsevale maailmale ja meie lastele head. Loodus pole küll kõik, kuid ilma looduseta ei saa meiegi elada.
Lisaks oleks nüüdne võit Angie’le (Angela Merkelile- K.V.) juba neljas ametiaeg, aga oleks aeg, et puhuksid uued tuuled.

Heiko Prüwer, kindlustusspetsialist Falkenseest (58)

Valik: parempopulistlik Alternatiiv Saksamaale (AfD)

Ma toetasin 12 aastat CDU-d (Angela Merkeli juhitud kristlikud demokraadid - K.V.). Kuulusin ka CDU kohaliku esinduse juhatusse, kuid eelmisel aastal astusin erakonnast välja ja nüüd juhin hoopis AfD piirkondlikku esindust. Võin öelda, et kui kuulsin AfD-st, siis oleksid mul justkui silmad avanenud. Sain aru, et lõpuks on loodud midagi, mis mind kõnetab. Merkeli tegevus on viimasel ajal olnud selline, millega ma üldse ei nõustu, näiteks mis puudutab pagulasi. Samuti on ta tõstnud makse, mida lubas mitte tõsta. Ja see jutt, et AfD koosneb natsidest, on jama, mina ei identifitseeri end kuidagi selle kaudu.

Sophie Diesselhorst, teatrikriitik Berliinist (35)

Valik: rohelised

Hääletama ma lähen, aga alguses polnud ma sugugi kindel, keda valin. Varasematel kordadel olen toetanud SPD-d, kuid Martin Schulz pole suutnud mind üldse kõnetada. Olen kaalunud ka vasakpoolseid (Die Linke) ja korraks mõtlesin Die Partei (satiirierakond – K. V.) peale, kuid selle käigu mõttekus tekitas siiski kahtlusi.

Tegin lõpuks pragmaatilise valiku ja hääletan roheliste erakonna poolt. Ma olen suurest koalitsioonist väsinud. Kõige tõenäolisemalt moodustatakse pärast valimisi Jamaicakoalitsioon ja sealsest kolmikust on rohelised minu poliitilistele veendumustele kõige lähemal (igal juhul palju lähemal kui CDU või FDP).

Olen rääkinud paljude inimestega, kuid pole leidnud kedagi, kes kindlasti SPD poolt hääletaks. See asjaolu räägib üsna kõnekalt SPD seisust valimiskampaanias.

Martin Höfig, õpetaja ja vabakutseline ajakirjanik Berliinist (38)

Valik: vasakpoolsed

Tõenäoliselt valin Die Linke, sest nemad on suurematest erakondadest veel ainukesed, keda võib majandusliku ebavõrduse vähendamise asjus usaldada.

Teiste etableerunud parteide, CDU/CSU, SPD, Grüne ja FDP inimeste kohta ütleksin, et on raske olla veel võltsim. SPD-d ja rohelisi võiks muidu pidada üsna progressiivseks, kuid nad ei taha midagi muuta. Seda pole mõtet isegi mainida, et CDU/CSU ja FDP seisavad hea selle eest, et kõik läheks samamoodi edasi nagu praegu, kus poliitikat ei tehta rahvahulkade, vaid valitseva klassi jaoks.

Nad peidavad kapitalismi sääraste terminite taha nagu sotsiaalne turumajandus või liberaalsus, kuid nende poliitika põhineb ainuüksi kapitali domineerimisel, kus rikkad ja superrikkad dikteerivad tingimusi, mille tõttu massid peavad allpool halvasti elama. Ainuke erakond, kes neid seoseid selgete sõnadega nimetab, ongi Die Linke.

Virgil Zólyom, Berliini Humboldti ülikooli ajalootudeng, praegu Tallinnas Konrad Adenaueri fondis praktikal (25)

Valik: CDU

CDU on alati olnud patriootiline, kuid ühtaegu euroopameelne erakond. Tuleb tunnistada, et paljusid tänapäeva CDU ettevõtmisi võidakse kritiseerida, sest alates 2011. aastast on CDU õõnestanud oma konservatiivse erakonna kuvandit, tehes äärmuslikke muudatusi energiapoliitikasse, tühistades üldise sõjaväekohustuse ja kehtestades „Ehe für Alle” (samasooliste abielud – K. V.).

Paljud sakslased pidasid ligi miljoni pagulase 2015. aastal riiki vastuvõtmist ja selle tagajärgi katastroofiks ning see andis võimaluse paremkonservatiivsele AfD-le.

Siiski on CDU loomuses reageerida tänapäeva probleemidele paindlikult ja kaasavalt. Tingimused muutuvad ja praeguses multipolaarses maailmas lähevad asjad veelgi keerulisemaks. Saksamaa vajab eriti praegusel ajal sellega tegelemiseks tugevat ja resoluutset juhtkonda. Olgu küsimus sellises väikses riigisiseses probleemis nagu eluasemeturu reguleerimine või hiiglaslikus ja väga keerulises väljakutses nagu demokraatia edendamine Mali-sugustes riikides, ma usun, et CDU-l on hakkamasaamiseks piisavalt võimu, tahet ja kogemust.