VIDEO: Nelipühi kirik Brasiilias kui 21. sajandi usumudel

São Paulo, Brasiilia, 2012 - helikopter tõuseb õhku, helikopteris istub pastor, kaasas anum pressitud oliiviõliga. Õli on pastor isiklikult Iisraelis Harmagedooni orus kokku kogunud ja selle ära pühitsenud - Youtube'i postitatud videos lubatakse, et kes tilgagi õliga kokku puutub, sünnib sisuliselt uuesti. Kui kasutad kokaiini, jätad kokaiini sinnapaika; kellel on vähk, paraneb sealsamas vähist. Pastor kavatseb lennata helikopteriga spordihalli kohale ja piserdada õli saali katusele, sest saali koguneb peagi 7000 inimest jumalateenistusele "Brasiilia Taaselustamise Tuli."

Kirjeldatud ürituse autoriks on Jumala Trooni Külluse Apostellik Kirik, kuid see võiks olla ka mõni teine kaasaegne nelipühi kirik, olgu siis Jumala Kuningriigi Universaalkirik, Jumala Väe Ülemaailmne Kirik, Jumala Assamblee, Planeet Kristuse Nelipüha Kirik jne - nimekiri võimalikest kirikutest oleks väga pikk. Mõni neist globaalne ja miljonite liikmetega, teine eksisteerib vaid ühes külas ja liikmeid on 40.

Nelipühilased on oma nime võtnud nelipüha järgi, mis tähistab väidetavat
püha vaimu laskumist apostlitele 50 päeva pärast Jeesuse surma. Nelipühilased kinnitavad, et varakristlus sellisel kujul, nagu see eksisteeris apostlite aegu, on võimalik ka tänapäeval. Sellest inspireerituna on küllaltki tavaline jumalateenistustel näha pühast vaimust haaratud inimesi, kes räägivad arusaamatutes võõrastes keeltes,
saavad haigustest kohapeal lahti või aetakse neist kuri vaim välja. Olen osalenud jumalateenistustel Rio de Janeiros, kus inimesed on minu juurde tulnud rääkima, kuidas sellised imed leidsid viimati aset Jeesuse eluajal 2000 aastat tagasi ja nüüd on imede aeg tagasi.

Nelipühilus on kõige kiiremini kasvav usuliikumine maailmas. Raske on
muidugi täpset statistikat välja tuua, aga mitmed allikad kinnitavad liikmete hetkearvuks umbes 500 miljonit inimest.

Näiteks Brasiilia, kus katoliku kirik nautis sajandeid usumonopoli, on kiires tempos muutumas protestantlikuks. Ennast nelipühilastena deklareerivate inimeste arvuks on viimase rahvastikuloenduse
tulemuste kohaselt 40 miljonit ja see arv kasvab kiiresti. Pole ju paha tulemus, arvestades, et 50 aastat tagasi oli Brasiilias umbes 4 miljonit nelipühilast.

Aeglaselt, aga visalt on nad oma kohta leidmas isegi muidu usuleiges Euroopas, eriti Ukrainas ja Rumeenias. Valdav osa nelipühi kiriku kasvust tuleb aga kirjutada Lõuna-Ameerika, Aafrika ja üha enam ka Aasia arvele. Sellise kiirendatud kasvu põhjuseid on palju ja seosed majanduslike ning sotsiopoliitiliste oludega komplekssed.

Raha ja laienemine

Loomulikult peab kuskilt tulema ka raha, mille eest levida, paisuda, ehitada uusi, tuhandeid inimesi mahutavaid templeid, korraldada massikogunemisi, osta eetriaega televisioonis, anda välja ajalehti jne.

Igalt liikmelt oodatakse, et ta annab kirikule 10% oma sissetulekutest. See ei ole korjanduskasti meetod, millega Eestis oleme harjunud, kus sisened kirikusse ja otsustad ise, kas poetad kiriku toetuseks
midagi. Nelipühi pastorid kulutavad küllaltki suure osa ajast just kümnise tähtsuse rõhutamisele ja seovad kümnisemaksmise otsesesse seosesse jumalaarmastusega. Pastorite sõnul on kümnis sama püha kui Jumala Sõna. Kümnis tähendab uskumist ja annetus armastust Jumala vastu. Kümnendiku andmist kirikule nähakse kui püha kohust, mis on piiblis eneses kirjas.

Jumala Väe Ülemaailmse Kiriku alati kauboimütsi kandev omanik ja isehakanud apostel Waldemir Santiago, palus kord televisooni vahendusel lausa 30% inimeste sissetulekust, kuna iga 10% pidi esindama vastavalt Isa, Poega ja Püha Vaimu.

Nelipühilased proovivad kümnise maksmist lihtsustada, paigaldades kirikutesse kaardimakseterminale ja võimaldades tasuda interneti kaudu. Televisiooni usukanalilt olen näinud, kuidas madalasageduslik meeshääl esitleb end Jumalana ja küsib kümnist. Uskliku 10% sissetulekust kirikule on nagu teised igakuised arved: telefon, internet, jõusaal ja
muude olmekulude kõrval. Ta on tarbija, kes maksab kinni tarbitavat teenust.

Lisaks kümnisele on Brasiilias usuorganisatsioonidele kehtestatud
tulumaksuvabastus, erinevad omavalitsused kehtestavad soodustusi maa-,
mootorsõiduki- ja teistele maksudele. Paljud edukamad pastorid on ka
meediamogulid.

Jumala Kuningriigi Universaalkirik, millel on kogudusi enam kui
150 riigis kuulub piiskop Edir Macedole, kes on ühtlasi Brasiilia suuruselt teise meediaimpeeriumi omanik. Tema televisiooni ööprogramm on eranditult täidetud tema enda kiriku teleülekannetega.

Nelipühi kogudused, kellel oma televisiooni ei
ole, peavad üürima eetriaega teistes avalikes telekanalites. Kogudused proovivad teineteist rahaliselt üle trumbata, sest kes võidab eetriaja, võidab rohkem usklikke, mis omakorda tähendab edukamat laienemist. Näiteks Jumala Väe Ülemaailmne Kirik kulutab aastas eetriaja ostmisele üle 150 miljoni euro.

Agaralt kasutatakse ka internetti, raadiot ja traditsioonilist pabermeediat. Universaalkiriku ametliku ajalehe tiraaž on 1,8 miljonit eksemplari. Paljude inimeste kontakt konkreetse kirikuga piirdubki propagandameediaga - nagu on tugitoolisportlased, nii on olemas ka tugitooliusklikud.

Riigi puudumine

Mõistmaks miks ja kuidas selline plahvatuslik levik on aset leidmas, tuleb vaadata asjaolude sotsiaalset, majanduslikku ja meelelahtuslikku külge. Vähegi tähelepanelikum inimene märkab, et nelipühilus täidab sageli kohta, mille riik on iseenda saamatusest tühjaks jätnud ja kuhu kodanikuühiskonna ning poliitiliste gruppide asemel on tekkinud nelipühi kogudused.

Kui 20. sajandi alguses olid marksistlike ideoloogiate sihtmärk töölisklass ja vaesed ning eesmärgiks klassivõitluse kaudu võrdsema ühiskonna loomine, siis 21. sajandi algul on Brasiilias töölisklass depolitiseeritud ja vaakumi on täitnud nelipühilus koos tänapäeval populaarse heaoluteoloogiaga. Heaoluteoloogia, mis on tänapäevase nelipühi kiriku vahest kõige edukam suund, lubab inimestele, kes usuvad Jumalasse, käivad kirikus, levitavad evangeeliumi ja maksavad korralikult kirikule kümnist, tervist, raha ja õnne. Usurituaalid ja suhe Jumalaga on muudetud investeerimistehinguks.

Linnajaos või getos, kus juurdepääs tervishoiule on halb või lausa olematu, leidub kindlasti kümneid kirikuid, kus jumalateenistustel toimub "imeline" haiguste ravi. Kõrge töötuse määraga omavalitsustes, kus inimestel on madal haridustase ja väljavaated paremale elule napid, jutlustavad pastorid kirikutes heaoluteoloogiat, lubades Jumalasse uskujaid rahaga üle külvata. Teil on probleemid narkootikumidega või pereliikmega, kes kuritarvitab alkoholi? Kui lähima rehabililitatsioonikliinikuni on mitu tundi bussisõitu, siis esimese nurga taga võib valida erinevate koguduste vahel, kus kurjad vaimud välja aetakse. Raske oleks keelata ühiskondlikult marginaliseeritud inimestele unistust Eedeni aiast.

Kreatiivsus ja turumajandus

Kuid nelipühi kiriku fenomen ei piirdu vaid puudust kannatavatele inimestele utoopiate ehitamisega, neid saadab üha enam edu ka keskklassi ja kõrgema keskklassi hulgas. Nelipühi kogudused on äärmiselt paindlikud ja kohanevad hästi konkreetses keskkonnas, sulatades kokku eneseabi, usu, esoteerika, elustiili, meelelahutuse jne. Lisaks pole pastoriks saamiseks vaja läbida teoloogilist seminari või usuteaduskonda; piisab mõningasest piiblitundmisest ja erakordselt karismaatilise esineja oskustest.

Kiriku asutamine on samasugune formaalsus nagu osa- voi mittetulundusühingu loomine. Vajadusel pannakse kirikus mängima rokkbänd, pastor võib olla surfar ja altariks surfilaud nagu see on kombeks Lumepalli Kirikus. São Paulos on kirik, kus peetakse ju-jutsu matše jne. Kogudused ei näi enam millegi ees risti ette löövat, et
võitlusest usuturul ja uute klientide nimel võitjana välja tulla.

Kaasaegne kirik on täielikult omaks võtnud vabaturu tingimustes tegutseva firma loogika, ainsa vahega, et neile kehtivad erinevalt tavalistest firmadest maksusoodustsused. Kõik, mida tarbijale pakutakse, on toode: kiriku puhul on selleks lunastus läbi Jeesus Kristuse.

Nelipühalaste eelis katoliku või luterliku kiriku ees on tulla järjepidevalt turule uute toodetega - lunastus, ravi, edu finants- ja armuelus jne. Universaalkirikul näiteks oli kampaania "7 Vee Pesu" – nad kogusid mere-, jõe-, järve-, kose-, vihma-, filtreeritud kraani- ja allikavett, millega sai teha hingelist pesu nõidumise, kadeduse ja musta
maagia ohvritele või neile, kes kuulevad surnute hääli. Teine viis on kristlikku toodet vaadata läbi gospelkultuuri, mis seisneb valdavalt muusika, dvd-de ja raamatute müügis. Liikvel on ka kurioossed kuuldused pornograafilistest filmidest, milles osalejad on abielupaar ja kogu vahekord lähtub rangelt kristlikest ettekirjutustest.

Kokkuvõte

Kui 20. sajandit peeti tehnoloogia- ja teadusesajandiks ning näis, et kristluse hääbumine ning ilmalik ühiskond on vaid aja küsimus, siis AD 2012 võiks öelda, et asjalood on liikumas vastupidises suunas. Tehnoloogia juhib küll meie igapäeva, aga ei sureta kristlust välja. Vastupidi - kaasaegne kristlus kasutab tehnoloogiat võimalikult pragmaatiliselt.

Kuigi usk on ammugi maailma lahtiseletamises loovutanud peaosa teadusele ja taandunud eelkõige inimeste privaatsfääri (kirik on lahutatud riigist, koolides ei ole kohustuslikku usuõpetust ja kehtib usuvabadus), ei tähenda see siiski, et usk ei osaleks aktiivselt ühiskondlikes otsustusprotsessides. Brasiilias on evangeelsed kristlased kasvav poliitiline jõud ning üha enam kohalikke senaatoreid või saadikuid on uute nelipühi koguduste liikmed. 2010. aasta presidenivalmistel sai Jumala Assamblee Kirikusse kuuluv Marina Silva 20% koguhäältest.

Üle Brasiilia toimuvate Jeesuse Marsside taga on evangeelsed
poliitikud, kes teavad väga hästi, et kirikusse kuulumisega on võimalik mõjutada suurt valijaskonda. Asutatud on esimesed nelipühilaste poliitilised parteid ja ükski suure kaliibriga poliitik ei saa enam nende hääli eirata.

See on iseenesest vägagi kiire ja kummaline muutus, sest kui varasemalt oli vaesem elanikkond kerge saak sotsialistidele ja sotsiaaldemokraatidele, siis nüüd on otsene poliitiline võitlus oma
õiguste eest asendanud küberkapitalismi ja usu sulamiga, kus lihtsaim tee võimu ja raha juurde on läbi koguduste asutamise.

Rio de Janeiro, Brasiilia, 2012. Kümned valjuhääldite ja suurte kõlaritega varustatud autod on end kesklinnas ritta võtnud; bändid autode peal teevad soundchecki, pastorid lehvitavad rahvale, müüakse Jeesuse nimega peapaelu ja T-särke - tänavatele on oodata 300 000 inimest.

Inimestel on kaasas isevalmistatud plakatid, millega nõutakse sõnavabadust, kurjustatakse homodega, mõistetakse hukka aborti ja avaldatakse poolehoidu traditsioonilisele perekonnamudelile.

Algamas on järjekordne Jeesuse Marss läbi kesklinna, mis tipneb kogunemisega Cinelandia väljakul, kuhu on püstitatud lava ja millel hakkavad esinema sadu tuhandeid albumeid ja DVD-sid müünud gospelartistid. Toimuvad ühispalvused ja sõnavõtud, rahvale on oodata lehvitama linnapead ja senaatoreid. See on üks paljudest Jeesuse
Marssidest, mida erinevates pealinnades korraldatakse. Kui karneval välja arvata, siis ei suuda ükski teine ühiskondlik manifestatsioon korraga nii palju inimesi tänavatele tuua - ei poliitilised, majanduslikud ega muud organiseeritud meeleavaldused. Mida see meile tuleviku kohta ütleb?