Endise ÜRO relvainspektori David Albrighti juhitav USA Teaduse ja Rahvusvahelise Julgeoleku Instituut (ISIS) koostas ülevaate tsiviilkasutuses ja sõjaväe käes olevatest plutooniumi- ja kõrgrikastatud uraani (HEU) varudest, mille kohta on eri riikide andmed enamasti salastatud.

“2003. aasta lõpus oli 60 riigil plutooniumi ja kõrgrikastatud uraani — 20 protsendini rikastatud uraani ehk uraan-235 — üle 3700 tonni, milles piisab sadadeks tuhandeteks tuumarelvadeks,” kirjutasid Albright ja Kimberly Kramer artiklis, mis ilmub ajakirja Bulletin of the Atomic Scientists järgmises numbris.

Kõige rohkem relvakõlbulikku materjali on Venemaal, talle järgneb USA.

USA ja Venemaa on asunud koostöös Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuriga (IAEA) kogu maailmast USA ja Venemaa pommikõlbuliku tuumamaterjali kokkukogumist, et talletada see terroristidele kättesaamatutesse hoidlatesse.

Plutooniumi ja HEU-d on ka tuumariikidel Suurbritannial, Prantsusmaal ja Hiinal, aga ka Belgial, Itaalial, Saksamaal, Jaapanil, Hollandil, Hispaanial, Rootsil, Šveitsil ja endisel tuumariigil Lõuna-Aafrika Vabariigil.

Möödunud aastal tuumarelva leviku tõkestamise leppest (NPT) lahti öelnud Põhja-Koreal arvatakse olevat 15-39 kg plutooniumi, millest piisaks kaheks kuni üheksaks tuumarelvaks.

Kasvavad ka Iisraeli, Pakistani ja India sõjaväe plutooniumivarud. Tegu on tuumarelva omavate riikidega, kes pole NPT-ga ühinenud ja keda IAEA seega kontrollida ei saa. Asjaolu, et NPT-st eemale jäänud riigid pommimaterjali valmistavad tunnistab vajadust “tuumarelva tarvis tuumamaterjali tootmise rahvusvahelise keelu” järele, ütlevad artikli autorid.

Albright ja Kramer ei ole optimistlikud: “Plutooniumi tsiviilvarud ei vähene veel järgmise 15 aasta jooksul.”

Relva jaoks läheb vaja umbes 10 kg plutoonium -239 või 16-25 kg uraan-235. ISIS-i hinnangul oli 2003. aastal maailmas umbes 1855 tonni plutooniumi ja 1900 tonni HEU-d.

Plutoonium oli valdavalt tsiviilkätes, HEU aga sõjaväe valduses.